Barlova – baar kui kolmas koht
On kohti, kuhu võid minna eelneva kokkuleppeta. Need on paigad, kus õhkkond on mõnus ja kus, hoolimata sellest, et keegi pole sind sellesse kohta isiklikult kutsunud, on sul tunne, et oled sinna oodatud. Need kohad ei asu kunagi liiga kaugel, kuigi üheski Eesti linnas pole õigupoolest miski väga kaugel. Seal ei loe, milline on sinu sotsiaal-majanduslik taust. Ennekõike on oluline, et sa ei käitu nõmedalt. Seal on oma püsikunded ja võõrustaja, kes võtab sind alati avasüli vastu. See on koht, kus räägitakse poliitikast, aga ka kõigest muust, mis parajasti jutuks tuleb. Seal liiguvad linna värskeimad kuulujutud ning sünnivad olulised ideed. Sinna võid minna siis, kui tuju on halb, ja ka siis, kui kõik on parasjagu hästi. Üks on kindel: südamest rõkkavat naeru on seal alati kuulda.
Umbes nõnda kirjeldab sotsioloog Ray Oldenburg „kolmanda koha“ (ingl third place) olemust. Kolmas koht on sotsiaalne ruum, mis pole ei kodu ega töö ning kus sünnib kogukond. See on paik, kus saad kohtuda sõpradega ja tutvuda ka uute inimestega, kus saad vahetada mõtteid ja luua suhteid, õppida elama koos teistega. Kolmandad kohad võivad olla kohvikud, baarid, teemajad, sööklad, juuksurisalongid, raamatukogud, raamatupoed, jõusaalid, teatrid, skvotterite poolt hõivatud paigad, kirikud, kogukonnamajad, noortekad. Minu Poola kodu näiteks oli kolmandaks kohaks Bukowo Morskie lastele. Küla lapsed tulid ja läksid millal tahtsid, minu ema võõrustas neid lahkelt, pakkus neile süüa-juua, nad said mängida, ajada emaga juttu ning käia ilusas puhtas modernses vetsus, sest toona kõigis küla majades ei olnud veel vesiklosette.
Sellistel kohtadel on palju ühist millegagi, mida ma nimetan John Dewey vaimus demokraatlikuks ruumiks. Demokraatlik ruum võib olla park, kus kohtuvad lõunapausil kontoritöötajad, kodutud, lapsed ja teismelised, kes saavad seal segamatult oma vanemate silma alt väljas aega veeta. Demokraatlik ruum on raamatukogu, kus endale sobiva nurga võib leida nii noor kui ka vana, nii vaene kui ka rikas, nii õnnelik kui ka õnnetu inimene. Demokraatlik ruum on midagi, mis kuulub meile kõigile. Demokraatia vajab selliseid paiku sama palju kui institutsioone.
Ka Tartu kesklinna kerkival Siurul on minu silmis potentsiaali kujuneda demokraatlikuks ruumiks Tartu linna elanikele ja külalistele – kui võtame selle loomisel eeskujuks Helsingi Oodi ja mitte mõne kaubanduskeskuse. Ainuüksi heast asukohast ja läbimõeldud arhitektuurist sellise ruumi loomiseks aga ei piisa. Demokraatlikud ruumid vajavad kogukonna teadlikku hoolt. Usun, et sellise paiga loomisel on palju õppida niinimetatud „kolmandatelt kohtadelt“ – paikadelt, mis on kujunenud kogukonna sõlmpunktideks kellegi teadliku tööna.
Tartus Karlovas on ühe sellise koha – Barlova baari – loonud Simone Cassani. Vestlesin Simonega, kellest on saanud minu hea sõber, sellest, mida on vaja teha, et luua ja hoida üht sellist paika. Paika, mis ei karda olla poliitiline, kus erimeelsused on teretulnud ning kus kogukonna hoidmine näib olevat vähemalt sama oluline kui majanduslik edu.
Simone, mis ajendas sind looma kohta, mis pole lihtsalt baar, vaid paik, kus külastajad saavad ennekõike teiste inimestega mõnusalt aega veeta?
Karlova ise tekitas minus selle soovi. Kuigi, tõsi, idee luua selline koht sündis tegelikult siis, kui olin 20aastane ja töötasin Lõuna-Hispaanias ühes väikeses Sevilla baaris, kus püsikliendid said iga päev pärast tööd kokku, et rääkida poliitikast, jalgpallist ja argipäevast. See inspireeris mind tohutult. Mulle on alati meeldinud sõpradega mõnusas ruumis aega veeta. Kui ma 20 aastat tagasi Karlovasse kolisin – elasime Tolstoi tänaval nelja korteriga majas –, siis kogunesime igal nädalavahetusel kellegi köögis. Elasime justkui muinasjutukülas.
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin tänaval tuttavaid nägusid märkama ja mõtlesin: kuidas on võimalik, et sellises sümpaatses linnaosas, kus elab nii palju kunstnikke ja tudengeid, pole baari, kus kõik need kohalikud saaksid kokku tulla? Hakkasin unistama kohast, mis toimiks nagu meie Tolstoi tänava köök. Inimesed küsivad minult tihti, miks ma ei ava Barlovat Tallinnas või Riias. Põhjus on lihtne: Barlova on Karlova vili. Mul on raske ette kujutada, et Barlova võiks sündida mõnes teises linnaosas või linnas.
Kui ma Barlova avasin, ei oleks ma eales uskunud, et see püsib avatuna üksteist aastat. Alguses arvasin, et sellest tuleb lihtsalt väike kohvik – riiulitel paar raamatut, üks džinn ja kaks pudelit veini. Mul oli isegi üks idiootne mõte: kuna tahtsin Barlovas luua õdusat kodutunnet, plaanisin tuua oma mokakannu ja õpetada kliente ise endale leti taga kohvi tegema! Tagantjärele, vaadates seda, milliseks baar on kujunenud ja kui rahvast täis see vahel on, tundub see idee muidugi täiesti hull. Täna arvan, et kui ma ühel hetkel peaksin Barlovast lahkuma, on Barloval nüüdseks juba nii tugev hing, et see koht õilmitseks edasi ka ilma minuta.
Millised on need väikesed rituaalid, mis aitavad luua kogukonda?
Esiteks me tervitame inimesi nimepidi. Eestlase jaoks on väga muljetavaldav, kui ta astub teist või kolmandat korda baari ja baarmen mäletab tema nime ning seda, mida ta tavaliselt tellib. Siin mängib suurt rolli minu lõunamaine temperament, millega ma olen oma töötajaid nakatanud. Paljud ütlevad, et Barlovasse astudes siseneksid nad justkui teise dimensiooni. Inimesed teevad nalja, ei ole mingit distantsi töötajate ja klientide vahel ning ajatakse omavahel elavalt juttu.
Meil on ka oma rituaalid. Näiteks „fotod baarileti all“ – see traditsioon sündis juba avamise päeval. Igal laupäevaõhtul kutsume kellegi leti alla istuma ja teeme temast pilti. Juba ainuüksi see, et klient saab astuda leti taha, kuhu teistes baarides on minek rangelt keelatud, loob lähedusetunde. Lisaks on meil vihik, kuhu paneme kirja oma igapäevaste püsiklientide nimed, et nad ei peaks iga päev maksma, vaid saaksid seda teha kuu lõpus. Usaldus on selles mängus fundamentaalne. On juhtunud, et mõned inimesed ei ole tulnud tagasi oma arveid maksma. Need ei olnud püsikliendid ega naabrid, vaid inimesed, kes kasutasid meie usaldust ära. Paar inimest on astunud sisse ja öelnud: „Hei, ma olen Simone sõber, pange mu arve kirja!“ – ehkki nad olid täiesti võõrad inimesed.
Mingil hetkel hakkasid sa Barlovas oma sõpradega korraldama harivaid filmiõhtuid, arutelusid ja baar muutus poliitiliseks ruumiks. Kuidas see nii kujunes?
See algas umbes viis aastat tagasi, kui panin välja rahulipu (PACE-lipu, mis on värvide poolest sarnane vikerkaarelipuga). Ma teadsin, et see provotseerib homofoobsete vaadetega inimesi. Aga ma lõin Barlova oma elutoa pikendusena ja oma elutuppa ei kutsuks ma kunagi ühtegi inimest, kes mõne teise inimesega nõmedalt käitub. Seega panin lipu välja, et inimesed teaksid – see koht pole nende jaoks, kes tahavad nõmetseda. Muidugi on siin käinud inimesi, kes on üritanud teha natsitervitust või kiita Mussolinit. Ma olen neil palunud lahkuda.
Aga tõeline muutus toimus Gaza genotsiidi valguses. Tundsin ühel hetkel moraalset kohustust kasutada baari populaarsust selleks, et suurendada inimeste teadlikkust sellest, mis maailmas toimub. Need pühapäevased filmiõhtud ja arutelud sündisid soovist pakkuda vaatenurki, mida peavoolumeediast alati ei leia. Minu jaoks on sellistel äärmuslikel aegadel ebamoraalne vaikida. Alles hiljuti kuulsin Itaalia raadiost reportaaži Ukrainast, humanitaarkriisist Oleškõs – linn on muust maailmast sisuliselt ära lõigatud ja sinna on jäänud umbes 1500 inimest, nende seas ligikaudu 40 last. Toiduvarud on lõppemas ning elekter, gaas ja arstiabi puuduvad. Me ei tohi vaikida ja lasta Venemaal ning Iisraelil kuritegudega jätkata. Kuna Eestis ei räägita Ukraina kõrval Gazast, siis leidsin, et minu moraalne kohus on seda tühimikku täita. Kui aga keegi on arutelu käigus mulle häid argumente välja käinud, siis olen olnud valmis oma seisukohti ka muutma!
Kuidas inimesed sinu poliitilistele seisukohtadele on reageerinud?
Kui see baar asuks Itaalias ja aknal oleksid näha Palestiina lipud ja antifašistlikud kleepsud nagu siin Karlovas, siis ma kahtlustan, et baari oleks korduvalt rüüstatud – aknad oleksid sisse visatud. Eestis inimesed ei pruugi nõustuda poliitiliste loosungitega, mida nad linnaruumis näevad, aga nad jalutavad neist lihtsalt rahulikult mööda. Ma austan Eestit seepärast väga.
Samal ajal mulle tundub, et Barlova külastajad ka hindavad minu provokatsioone. Maailmas toimuv on masendav ja sellega aitab toime tulla huumor. Võtame näiteks meie kunstiprojekti, need tualetipotis olevad kleepsud – Trumpi, Putini ja Netanyahu näod, kuhu peale inimesed saavad urineerida. Ma käin neid tualetipotikleepse muuseas ise trükkimas. Kujuta ette seda stseeni Büroomaailmas: ma lähen sinna ja prindin esmalt välja hunniku Netanyahu nägusid, siis Trumpi omasid ja lõpuks terve lehekülje Putini nägusid. Printija vaatab mind järjest kahtlustavama pilguga, justkui mõeldes, et mis kuradi äärmuslane ma selline olen. Aga kui ma siis selgitan, et see on kunstiinstallatsiooni jaoks, et ma panen need pissuaari sisse, et inimesed saaksid urineerides neile näkku sihtida, muigavad nad! Ma pean neid kleepse tihti uuesti liimima, sest nad kuluvad ära. Aga ühel päeval avastasin, et keegi oli kleepsud hoopis maha kakkunud ja prügikasti visanud. See on muidugi naljakas, et ta oli seda oma paljaste kätega teinud. Inimesed olid ju päevade kaupa urineerinud nendele kleepsudele.
Aga nali naljaks … Oluline on siinkohal märkida, et ma ei toetaks Barlova nimel kunagi avalikult mõnda kandidaati kohalikel valimistel, ma ei ütleks klientidele, et hääletage selle või teise kandidaadi poolt. Aga kui räägime genotsiidist, siis minu jaoks ei ole see poliitiline teema, vaid inimõiguste küsimus. Täpselt samamoodi, nagu Tartu ülikool või linnavalitsus näitavad toetust Ukrainale, tahan mina, et Barlova näitaks toetust inimõigusi austavale maailmakorrale. Barlova on kogukonnabaar. Me väärtustame oma naabreid, hoiame nendega häid suhteid ja hoolime neist. Mina isiklikult olen itaallasena uhke, et tulin Eestisse ja olen olnud osaline sellise koha loomisel, mida kohalikud peavad oma kohaks, enda „kolmandaks kohaks“. Just seetõttu on mul võimatu ükskõikseks jääda teiste kogukondade suhtes. Ma armastan Tartut, sest see on väike maailm, kus kõik tunnevad kõiki. Ja ma ei saa pigistada silmi kinni, kui teine samasugune väike maailm, kus kõik tunnevad kõiki, meie oma valitsuse abiga kaardilt pühitakse.
Barlova on selgelt vasakpoolne ja progressiivne ruum, kuid siin võib endiselt kohata ka parempoolseid poliitikuid või konservatiivsete vaadetega püsikundesid. Mis teeb erimeelsused edasiviivaks?
Mõned töötajad on tundnud end ebamugavalt, sest nad tulid tööle baari ja neis ei ole entusiasmi pidada hilja õhtul klientidega poliitilisi debatte. Nad ei ole alati valmis vastama kliendile, kes küsib agressiivselt: „Miks teil terroristide lipp aknal on?“ Ma saan neist täiesti aru, aga lõppkokkuvõttes tekib küsimus: kas me räägime poliitikast või räägime inimlikkusest?
Kliendid tulevad siia vabal tahtel. Kui nad astuvad uksest sisse, siis nad aktsepteerivad, et nad on kohas, mis kutsub üles pidama konstruktiivseid arutelusid. Meil on endisi kliente, kes lõpetasid Barlovas käimise, kui ma avalikult Palestiinat toetama hakkasin. Aga mitte kõik ei teinud seda. Toon ühe näite. Üks meie vanimaid kliente, kes on käinud siin algusest peale, kes on poliitiliselt pigem parempoolne ja kellega meil on palju maailmavaatelisi erinevusi, ei ole lakanud baaris käimast. Me oleme temaga neil teemadel vaielnud. Ühel päeval ta isegi küsis: „Simone, ütle mulle, millistel päevadel sa tööl ei ole, siis ma tulen baari nendel päevadel.“ Aga ta ei lõpetanud tulemist! Ma austan ääretult inimest, kes ei nõustu minu poliitiliste vaadetega, kuid tuleb ikkagi siia, käitub sõbralikult ja on valmis arutlema. Sellised vestlused avardavad ju meie mõlema silmaringi.
Kolmandad kohad nagu Barlova püüavad olla kõigile ligipääsetavad. Kuidas sa tasakaalustad seda ideaali vajadusega tulu teenida – inimeste palgad tahavad ju maksmist?
Esiteks on aidanud tasakaalu luua see, et meil on kolm omanikku. Algusaegadel tõime Sashaga Barlovasse boheemlaslikuma, noorema seltskonna, samal ajal kui meie partner Reigo tõi kaasa jõukamad, kuulsamad, mõjukamad külastajad. Algusest peale on Barlova tõmmanud ligi väga erinevaid inimesi. Ausalt öeldes on hetki, mil mõtlen, et kui me teeksime asju teisiti, teeniksime palju rohkem raha. Näiteks ei ole me üheteistkümne aasta jooksul kordagi ühelegi kliendile (isegi kui tegu on vaese tudengiga, kes joob tundide kaupa üht ja sama õlut) öelnud, et vabandust, aga ehk vabastate laua teistele. Pragmaatiliselt võttes on see äriliselt halb valik. Aga see oleks karjuvas vastuolus meie püüdlusega luua Barlovast n-ö elutoa pikendus. Sa ei ütle oma külalisele, et ta peab lahkuma, sest ta ei ole sulle piisavalt tulus!
Sama lugu on kontsertidega. Me ei küsi kunagi piletiraha, vaid palume teha esinejatele annetuse. Kujuta ette olukorda: on külm jaanuariõhtu, tudengid on jalutanud kesklinnast 15 minutit siia, et lihtsalt juttu rääkida ja õlut juua, ja uksel öeldakse neile, et täna on kontsert, makske viis eurot või minge tagasi külma kätte. Ma ei taha seda teha. Ma võtan neid kontserte kui midagi, mida Barlova saab kogukonnale tagasi anda. Õnneks oleme suutnud siiani ellu jääda ka ilma seda „lisaraha“ taga ajamata.
The post Barlova – baar kui kolmas koht appeared first on Sirp.
