Traumadiskursus ei ole vabastanud rõhumisest

Millised kohtumised on sul võimaldanud jõuda selgema pildini maa­ilmast?

Selle raamatu kirjutamine on olnud iseenda ideoloogiline ümberprogrammeerimine. Olen kohtunud paljude inimestega, kelle elukäik sarnaneb minu omaga: nad ei kuulu küll spetsialistide ja juhtide hulka (professional managerial class), kuid on uskunud liberaalsetesse institutsioonidesse ja teinud kõvasti tööd. Ühtäkki mõistsid nad, kui tühi ja õõnes on olnud nende usk ja liberalismi lubadused. Paljudele oli Ameerika Ühendriikides eetilise ja poliitilise ärkamise hetk, kui Barack Obama päästis koduomanike asemel pangad. Sellele järgnes Occupy Wall Streeti liikumise lagunemine identiteedipoliitika ja vastastikuste süüdistuste tõttu. Surmahoobiks said 2016. aasta eelvalimised ning Bernie Sandersi kampaania. Uskumatult paljud hurjutasid mind veel enne Donald Trumpi mängutulekut, et Bernie Sandersi toetamine on vastutustundetu, ja meenutasid mulle, kui kvalifitseeritud on Hillary Clinton. Meritokraatliku liberaalse eliidi silmakirjalikkus oli ent siis juba paljastumas.

Kas oled saanud vastukaja, kuidas toimib su analüüs väljaspool USA konteksti?

Traumakultuur ja liberaalne identiteedipoliitika on olnud Ameerika kõige võimsamad pehme jõu ekspordiartiklid. Ameerika karisma, mida toetas sõjaline ja majanduslik võim, seisnes külma sõja algusest peale enda esitlemises kõige valgustatuma, liberaalsema ja arenenuma kultuuri ning tsivilisatsioonina. Ja inimesed üle kogu maailma võtsid selle sügavalt omaks. Seega, kuigi klassiolukord on igas riigis erinev, on igal pool olemas eliit, kes samastab end identiteedipoliitiliste ideedega autentsusest, põlisusest või marginaliseeritusest ning teostab seejärel poliitikat, mis surub kohaliku klassikonflikti täielikult maha.

Ma poleks kunagi arvanud, et minu tööl võib Ladina-Ameerikas suur mõju olla. Aga üks mu Boliivia kunstnikust sõber ütleb, et Ladina-Ameerikas nn vasakpoolsed võimule toonud roosa laine tõi Peruus, Ecuadoris ja Boliivias riigi etteotsa kandidaadid, kes käisid Euroopas lauale globaalsest lõunast pärinemise kaardi, selle asemel et ehitada kodumaal üles institutsioonid, mis rakendaksid ümberjaotavat poliitikat või toetaksid kultuuri. Euroopa ja Põhja-Ameerika kultuuriasutused ootavad Ladina-Ameerika eliidilt, et see mängiks rolli, mis paneb end hästi tundma, aga võõrandab selle tegelikult omaenda töölisklassist. Eliit arvab, et tõstab esile oma ühiskonna rõhutute hääle, kuid tegelikult vaigistatakse nõnda sealsed marginaliseeritud. See näide avas mus silmad: identiteedipoliitika väärtus on küsitav.

Kuidas on identiteedipoliitika saavutanud sellise mõjujõu?

Umbes 40% ameeriklastest oli pärast 1930. aastate põuda ja suurt depressiooni alatoitunud ja näljas. Tollal oli USAs tugev ja orgaaniline vasakpoolne liikumine, tegutsesid kommunistlik partei ja ametiühingud. 1947. aastal, kui USA kuulutas välja külma sõja, sai kommunismist deemon, mis tuli maha suruda. Võib olla raske ette kujutada, kui tõhusa töö tegi Ameerika antikommunism aastatel 1947–1953. Hollywoodis ja valitsuses tehti ideoloogiline puhastus, mis hirmutas eliiti.

Külma sõja ajal hakkas CIA rahastama kultuuriasutusi, et võita Euroopa haritlaskonna süda ja meeled, kuna Nõukogude Liidu mõju üha kasvas. Paljud eraõiguslikud sihtasutused tegutsesid koostöös CIA kultuuritiivaga, nagu Ford Foundation, Rockefeller Foundation, praegune Melloni Foundation ja MacArthur Foundation – tegu on miljarditesse dollaritesse ulatuva varaga sihtasutustega. Vastiseseisvunud või suure majandusliku ebavõrdsusega riikide eliit on otsinud tunnustust impeeriumi tuumikult ning soovinud rahastust ja sihtasutustelt tuge. Identiteedipoliitika eksport käis rahukorpuse, Fulbrighti programmi, USAIDi jne kaudu. Trump on praeguseks suure osa sellest tegevusest peatanud. Ameerika kulutas Mar­shalli plaanile rohkem, kui oli välispoliitilisele sotsiaalabile varem kulutanud. Andes Euroopa ülesehitamiseks nii palju raha, ei soovitud seejuures toetada kommunismi. Oli vaja, et kohalik eliit võtaks omaks USA väärtused – see toimub Euroopas tänapäevani.

Pluralismi idee juured on antikommunismi mullas. Meil kõigil on väga erinev identiteet, me peame lihtsalt üksteist tolereerima ja omaks võtma. Liberaalide missiooniks on saanud otsida marginaliseeritud identiteete, mis tuleb nähtavaks teha. Nad räägivad kogu aeg rassist, soost, seksuaalsusest, kuid ainus rühm, millega liberaalid tegelikult hakkama ei saa, on töölisklass. Liberaalid keelduvad klassiterminit kasutamast. Klass ei ole nende vaates identiteedi osa, vaid suhe töö, palkade ja tootmisvahenditega.

Räägid oma värskes raamatus ka sellest, kuidas liberaalne eliit võttis üle feministliku liikumise.

Jah, 1970. aastatel toimus tõeline võitlus 1930ndate ja 1940ndate naistööliste liikumisest välja kasvanud sotsiaalfeministide (nad ei nimetanud end antikommunistliku surve tõttu enam sotsialistlikeks feministideks) ja ülikooliharidusega, juhtide klassi kuulunute vahel selle üle, kes haarab feministlikus liikumises ohjad enda kätte. Peatun oma raamatus ka konverentsil, kus ühe naisuuringute osakonna eestvedamisel toodi kokku sotsiaalfeministid ja värskelt kõrgharitud feministid. Betty Friedan nimetas ametiühingu taustaga feministi Myra Wolfgangi tädi Tomiks, orjapidamist käsitleva raamatu „Onu Tomi onnike“ järgi: onu Tom on orjastatud inimene, kes samastab end oma peremehe huvidega.

Sotsiaalfeministi solvati, sest too nõudis, et töötataks koos meestega, töölisklassi meestega, töölisklassi õiguste nimel. Aga 1970. aastatel oli palju naisi, kes ütlesid: „Oh, me peame oma probleemid meeste küsimustest lahus hoidma.“ Mõned Ameerika kõige mõjukamad naiste küsimustega tegelevad organisatsioonid keskenduvad reproduktiivvabadusele. Aga kui järele mõelda, siis mida töölisklassi naine vajab? Olgu, abort on üks asi, aga kui oled töötav ema, nagu mina olin, ja sul ei ole emapuhkust, siis on valida väga kallis lapsehoid. Kas seksuaalne vabadus on tõesti esimene asi, millele sa mõtled?

Jah, orgasm ei ole vist prioriteet?

Ei, töölised mõtlevad lihtsalt: ma pean kell kuus hommikul ärkama. Mul on vaja tööle minna. Mul on ju lapsed. Kui mu poeg koolis käis, mõtlesin ma sellele, kuidas kogu oma töö enne tema kojutulekut valmis saada. Kuidas maksta lapse­hoiu lisaaja eest? Mida ta suvel teeb, kui mina pean töötama? Lapsehoid on töötava naise jaoks üks kõige pakilisemaid asju. Kas nägid ühtegi liberaalset naisjuhti sellega enne Zohran Mamdanit tegelemas? Kas Hillary Clinton või Kamala Harris tegelesid niisuguste asjadega?

Oled mõlemas raamatus käsitlenud kodu- ja seksuaalset vägivalda. Kuidas nende puhul õige toon leida: mitte suhtuda neisse probleemidesse kergekäeliselt, aga ka mitte kaasa minna domineerivate eeldustega?

Traumanarratiiv annab seksuaalvägivalla üleelanutele pseudomeditsiinilise ettekujutuse komplekssest post­traumaatilisest stressihäirest, mille all naised kannatavad. Judith Hermani mõjukas raamatus „Trauma ja taastumine“ („Trauma and Recovery“, 1992) on lähtutud feministliku eksperdi, Harvardi psühhiaatri vaatevinklist: tema ravib Bostoni töölisklassi linnaosast pärit naisi. Lähen korraks väga isiklikuks. Minu ema oli koduvägivalla ohver. Mu isa peksis teda, peksis mind, peksis kõiki meie pere lapsi, eriti mind. Kui pärast ülikooli koju tagasi läksin, olin täis feministlikke lahendusi – tahtsin iga hinna eest ema sellest olukorrast vabastada.

Mul läks aastakümneid leppimaks sellega, et tema elukaar ei ristu iial ülikooliharidusega feministliku eliidi stsenaariumidega. Mu ema ei olnud ülikoolis käinud, tema kogemust ei võeta traumanarratiivis teatud mõttes üldse arvesse. Mis võimaldab immigrantidest või töölisklassi naistel ilma traumanarratiivita ellu jääda? Ma maadlesin sellega korralikult, sest olin korralik väike liberaal! Karmilt ja otsekoheselt öeldes saavutas mu ema oma eesmärgi, milleks oli abielu kooshoidmine. See ajab mul siiamaani iga päev juuksed püsti, aga tema vaates oli see tõesti edu: nii säilitas ta selles väikeses immigrantide maailmas oma staatuse. Ja tema maailm on ülikooliharidusega feministlikule eliidile täiesti nähtamatu.

Eestis on traumadiskursus alles hiljuti kanna kinnitanud, peamiselt kirjanduses ja filmides, milles kajastub okupatsiooniajalugu ning naiste kogemus pere- ja seksuaalvägivallaga. Mille poolest erineb traumadiskursus teistest kultuurinarratiividest?

See on ilmalik narratiiv, mis annab psühhofarmakoloogiale ja psühhiaatriale teatud võimu: ära tunda ohver, ellujäänu, ja pakkuda siis talle paranemisvõimalusi. Keskendume siis seksuaalvägivallale. Sa oled seksuaalvägivalla ohver ja avastad, et ei tule oma eluga toime. Sa kohtud psühhiaatriga, kes suunab su paranemise rajale. Sa taastud, leiad kannatuse kaudu tähenduse, sinust saab prohvet ja sa mõistad seksuaalvägivalla avalikult hukka. Ja sind põimitaksegi liberalismi ja feminismi narratiivi. Ja nii loob Judith Herman neile naistele „turvalise ruumi“, kus kohutavad ohvriks langemise hetked uuesti läbi elada, misjärel taastab psühhiaatria nende autonoomia, tegutsemisvõime ja väärikuse.

Taastumise järgmises etapis peaksid nad taaslooma sideme oma kogukonnaga. Herman ütleb, et seksuaalvägivalla üleelanuist saavad sageli juristid, aktivistid, sotsiaaltöötajad ja muud asjapulgad. Valgekraede ametid, on ju? Seda kõike lugedes mõtlesin oma emale. Esimesel korral rõõmustasin: jah, nii saab ta oma teovõime tagasi! Mida vanemaks sain, seda selgem oli, et mu emast ei saa kunagi juristi ega sotsiaaltöötajat, ja ta on leidnud oma elus tähenduse ilma seda stsenaariumi järgimata. Ta on leidnud viisi, kuidas säilitada side oma kogukonnaga ilma meditsiinitöötajate või feministide sekkumiseta.

Herman ei räägi kuskil majanduslikest küsimustest. Kuidas peaksid need naised saama töökoha, mis nõuab kõrgharidust? Ülikooliharidusega feministlik eliit ei räägi mingitest poliitilistest meetmetest, ei ütle: seda peab neile naistele nende materiaalsete vajaduste katmiseks pakkuma. Nooremana mõtlesin, et mu ema oleks pidanud viima meid varjupaika, kui mu isa vägivallatses. Aga ta ei osanud eriti hästi inglise keelt ja tal oli kolm last. Ta otsustas, et kodus on meil parem olla. Kuidas ma viin oma lapsed valge inimese ruumi, kui ma ei oska keelt?

See on täiesti arusaadav.

Eks ole? Naised teevad selliseid otsuseid kogu aeg – ja see ei kuulu peavoolu narratiivi.

Teiselt poolt toon lauale psühhoanalüüsi. Psühhoanalüütiline mõte ütleb, et ohver ei ole kunagi täiesti süütu ning selleks, et pärast ohvristamist oma teovõime taastada, peab ta selles fantaasias, mida ta säilitama peab, võtma vastutuse selle eest, keda ta on armastanud ja mida ta on ihaldanud. Ma arvan, et selline agentsus on tõesti oluline. Üks põhjus, miks naised vägivallale vaatamata paigale jäävad, on see, et nad armastavad oma paarilist. Kui see narratiivist ära võtta, kaob palju võimalusi enese tegelikuks mõistmiseks. See ei ole enese­uurimine optimeerimise eesmärgil. Omaenda agentsuse mõistmine aitab teiste inimestega paremini ühenduses olla.

Traumanarratiivil on veel mõned elemendid: ohver-jutustaja rolli on sisse kirjutatud passiivsus. Ohvreid päästavad juhtide klassi kuuluvad abistajad. Ohvril puudub ligipääs oma traumaatilistele mälestustele, sõnadesse panna neid ei saa või toob nende sõnastamine hoopis kaasa uue trauma.

Need võib arusaadavaks teha ainult vastav ekspert.

Jah, täpselt. Aga need vestlused ei puuduta klassispetsiifilist traumat. Milles seisneb töölisklassi trauma?

Ma ei räägiks siin traumast, vaid ekspluateerimisest ja kannatusest. Ma loen praegu Amy Barnesi raamatut supermarketitöötajatest „5. vahekäigus on vaja koristada“ („Clean Up on Aisle 5“). Ajakirjanik on kaotanud pandeemia ajal töö ja läheb jaeketti tööle. Ta kuuleb töökaaslasi rääkimas: „Ai, mu kingad on katki! Kui ma veel mõne tunni tööd teen, saan uued kingad osta.“ Kehva palgaga tööd iseloomustab töötamise ja aja kurnav suhe. See ei ole trauma, see on toores ekspluateerimine. Raamatus „Virtue Hoarders“ räägin sellest, et eliidile ei maksta tunni eest. Eliidi töö ei nõua tööle sisse ja välja registreerimist. Aga väiksepalgaliste ja tehasetöötajate aeg jookseb – lihtsalt tunned, et aeg on sinu vaenlane. Keha võitleb pidevalt ajaga, mil peab tööd tegema, et saaksid toidu lauale ja üüri makstud. Ekspluateerimise aeg on aeg, mil ülemus sind omab, ja iga tund, mille su keha suudab sellises asendis vastu pidada, on tund, mille eest saad oma lastele kingi osta.

Vaesus on üks suuremaid tervise hävitajaid. Ei üheski neist traumauuringute raamatutest ega kõige võimsamate psühhiaatrite sõnastatud traumadiskursuses räägita vaesusest tulenevast stressist: mida tähendab kaotada oma kodu või töö või pidevalt mõelda sellele, kuidas toit lauale saada. Liberaalsel eliidil pole selle jaoks narratiivi, välja arvatud ehk see ajalehepoisist miljonäriks lugu: lihtsalt tee kõvasti tööd, säästa raha ja siis saad rikkaks. See narratiiv hoiab inimese lõksus, nii et ta võtab oma väärtusetuse sisemiselt omaks. Selline on kehvalt tasustatud, tunnitöö alusel töötavate inimeste tegelikkus: nad tunnevad, et nad ei vääri enamat, ja iga päevaga kaasneb oma madala staatuse aktsepteerimine. Keskmine vaene töötaja ei saa endale lubada erilist psühholoogilist ravi. Lapsepõlvetrauma-turg on miljardi dollari tööstus, mis pakub igasuguseid eriravimeetodeid, et lõpuks terveks saada. Vaene tööline on viimane, kes sellist asja endale lubada saab.

Kas oled tundnud vajadust oma trauma avalikult välja tuua ja seda kasutada, sealhulgas akadeemilises ringis?

Minu traumakultuuri käsitleva töö üks keskseid osi on muuta meie kannatus ja valu arusaadavaks sotsiaalses ja ajaloolises kontekstis. See on see tervenemine, mida saan mina pakkuda: intellektuaalne, kognitiivne tervenemine teatava vaoshoitusega, selle asemel et kogu aeg sobimatutes kohtades oma tundeid eksponeerida. Ja inimesed on selle peale vihased. Ma lähen Londonisse rääkima valust kui isiklikust brändist. Kommentaatorid, sealhulgas traumaspetsialistid, kirjutavad Instagramis: „Ta on maailma kõige empaatiavõimetum inimene. Kas teda ennast on kunagi traumeeritud?“ Siis tekib kiusatus kasutada oma kogemust legitimeeriva vahendina. Aga ma ei tee seda, sest trauma kasutamine legitimeerimiseks ongi see, mida ma kritiseerin. Mulle meeldib korralik kaklus, aga seda võitlust ei saa keegi võita, sest vastust otsitakse küsimusele, kes on oma narratiiviga suurim ohver. Selle mõju on hävitav.

Kirjutasin ühe teose, kus kirjeldan oma perekonna väga rasket teekonda Ameerika Ühendriikides, ent sentimendita. Arvan, et see ei leidnud kirjastajat muu hulgas seetõttu, et ma ei ole seal raskustele lahendust pakkunud. Paljud memuaarid on praegu sellised: „Ma elasin selle üle. Siin on lahendus. Siin on selle õppetund!“ Selles mõttes olen rohkem kirjandusinimene: eelistan seda, et inimkogemust kujutataks kirjanduslikus vormis kui eesmärki iseeneses. Ja ma tahan anda inimesele kätte tööriistad, et ta oskaks seostada oma kannatused sotsiaalse, poliitilise ja kultuurilise kontekstiga ning mõista ideoloogia toimemehhanisme. Ja seda, mida need varjavad.

Tood oma värskes raamatus välja ka traumakultuuri antiintellektuaalsed ja irratsionaalsed aspektid.

Väga suur osa kapitalistlikust vaatemängukultuurist seisneb amneesias. Ma arvasin, et ülikooli mõte on liberaalses humanitaar- ja sotsiaalteaduste traditsioonis teadmisi ja kommunikatsiooni alal hoida ja täiustada, arendada ratsionaalse mõtlemise, analüüsi, kirjutamise võimekust. Ma arvasin, et töötan valdkonnas, mis väärtustab ajalugu ja, kuna olen vasakpoolne, väärtustab ajalugu vahendina, mille toel mõista olevikku, et jõuda parema tulevikuni. Mind kasvatati valgustusajastu, kestva eneseharimise ja isegi renessansiaegse humanismi vaimus. Nüüd pannakse ka ajalugu traumakultuuri blendrisse ja surutakse lapikuks. Tajutav on anti­intellektuaalne hoovus, mis peitub liberalismi ja identiteedipoliitika maski taha. Isiklikust kogemusest ja subjektiivsusest on saanud fetiš, mida varjutab hulk peent sõnavara afekti ja tunnete kohta, millel pole midagi pistmist mingi traditsiooni või ametioskuse kõrgetasemelise valdamisega. Tahan, et mu tudengid näeksid oma seost pikaajalise kultuurisaavutuste ja poliitilise võitluse traditsiooniga ning et võitlus väärikuse, naudingu ja vaba aja eest on osa klassivõitlusest.

The post Traumadiskursus ei ole vabastanud rõhumisest appeared first on Sirp.