Tamm ja lehis. Venemaa impeeriumide metsaajalugu

Üks eestlaste rahvusmüüt on lugu meist kui metsarahvast. Kuidas selline müüt tekkis, seda on kirjeldanud pikemalt Tõnno Jonuks ja Atko Remmel.1 Sel aastal tekkis huvitav võimalus tutvuda sarnase müüdi kujunemisega meie idapoolsete naaber- ja sugulasrahvaste juures. Nimelt ilmus ameerika kirjandusteadlaselt Sophie Pinkhamilt jaanuaris teos „The Oak and the Larch: A Forest History of Russia and Its Empires” („Tamm ja lehis. Venemaa ja tema impeeriumide metsaajalugu”)2, mis kirjeldab Vene impeeriumide alla jäänud rahvaste metsatunnetust.

Küsimusele, mis rolli mängivad raamatus eestlased kui riigiga väikerahvas, pakub raamat kohe alguses vastuse. Nimelt algab teos Lennart Meri 1989. aasta dokfilmi „Toorumi pojad” karupeiede stseeni kirjeldusega. Pinkham maalib elava pildi sellest, kuidas handi külarahvas tõttab filmis kütitud karu tervitama, silitab nülitud looma nahka ja palub tal end metsas mitte hirmutada. Karule ehitatakse koda ning talle lauldakse laule karuisast, taevajumal Toorumist. Meri jäädvustatud kombed peegeldavad hantide ürgset loodustunnetust: karu pole siin midagi eraldiseisvat, vaid kodumetsa ja ühiskonna loomulik osa – ning tema peied on sama enesestmõistetavad kui lähedase matused. Eestlased on siin omakorda selgelt moodsate dokumenteerijate rollis, mitte ise sügavalt metsaga koos elav rahvakild.

Siberi metsatunnetus ja eastern à la „Dersu Uzala”

Pinkhami raamatu läbivaks jooneks on põlisrahvaste eraldatud eluviiside säilitamine. Kõige märkimisväärsem on ajalooliselt Siberi põlisrahvaste – hantide, manside, neenetsite, sölkuppide ning teiste – hääbumine. Raamatus on lisaks venelastele koht kõigil Venemaa vallutuste ja okupatsioonide alla jäänud rahvastel.

Eri rahvaste metsatunnetuse analüüsimisel kasutab Pinkham näitena vene geograafi Vladimir Arsenjevi 1926. aastal ilmunud romaani „Dersu Uzala”. Romaani nimitegelane on nanai rahvusest kohalik giid. Ameeriklanna Pinkham nimetab romaani vesternide eeskujul eastern’iks, mis on laenanud oma seikluslikkuse James Fenimore Cooperi põnevikest. Arsenjevi raamatu peategelast Dersut kirjeldatakse hämmastuse ja vaimustuse, kuid ka sügava nukrusega. Dersut iseloomustab erakordne vastutustundlikkus: ta nõuab alati, et metsaonni tuleb lahkudes jätta toitu ja varustust neile, kes võivad sinna sattuda näljas ja hädas. Tema animistlik maailmatunnetus peegeldub keelekasutuses, kus kõigil metsaolenditel, aga ka tulel ja veel, on hing: „See maa, mägi, mets – kõik sama rahvas. Nüüd ta higistab. Kuula! … Ta hingab.”

Trans-Siberi raudtee ehitus tähendab hukku nii sealsele rikkale loodusele kui ka inimeste eluviisile.

Pinkham toob romaani kirjeldades välja venelaste kolonialistliku vaate põlisrahvaste kujutamisel. Kuigi Dersu oli reaalne isik, sai temast romaanis Arsenjevi ekspeditsioonidel aidanud kohalike nanai, udehe, jakuudi ja evengi teejuhtide romantiseeritud koondkuju: „Minu ees seisis ürgne jahimees, keegi, kes on veetnud terve elu metsas, kelle jaoks olid linnaelu ja tsivilisatsioon võõrad… Ta ütles mulle, et ta on 53-aastane ja tal pole kunagi olnud kodu. Ta oli alati elanud lahtise taeva all ja vaid talveks ehitanud endale ajutise kasetohust jurta.”

Romantiseeritud lugu Dersust kasutatakse, et kirjeldada autori nägemust Siberist. Arsenjevi romaanis on selge, et Trans-Siberi raudtee ehitus tähendab hukku nii sealsele rikkale loodusele kui ka inimeste eluviisile, selle kinnitamiseks kulgebki lugu traagiliselt: metsaonnis korduvalt Arsenjevi elu päästnud Dersu vajab loo lõpus ise abi, kuid ta ei suuda suures Habarovski linnas „päästetuna” tsivilisatsiooniga harjuda ning hääbub. Suure rahvusvahelise publiku ette jõudis see Siberi põlisrahvaste loodusega kokku kasvanud elu kujutav lugu 1975. aastal, kui jaapani režissööri Akira Kurosawa ekraniseeringuna sai film „Dersu Uzala” parima võõrkeelse filmi Oscari.

„Vene mets”. Nõukogude propaganda ja varajane keskkonnakaitse

Venelaste metsakirjandusest rääkides teeb Pinkham pikema peatuse Leonid Leonovi mahukal romaanil „Vene mets” (1954, ee 1958). Tekst valmis Stalini ajal, kuid kirjutati diktaatori surma järel sulaaja vaimus ümber. Leonov toob teoses esile kaks praegugi aktuaalset teemat, milleks on jätkusuutlik metsamajandamine ja looduskaitse.

Leonovi romaanis ei saa looduse hoidmise eest kiita ei kommunism ega ka kapitalism – mõlemad ruttavad moderniseerimise nimel loodust hävitama.

Leonov, kes oli ka ise aktiivne looduskaitsja ning aitas luua seltsinguid nii Venemaal kui ka Georgias, ammutas romaani peategelase Ivan Vihrovi kuju jaoks inspiratsiooni tuttavatelt metsandusteadlastelt. Romaanis ülesehitatud vastandus eetilise professori Vihrovi ja võimuahne karjeristist professori Gratsianski vahel võimaldas autoril kajastada Nõukogude metsandusteaduses kõlavaid debatte. Kuigi romaan on ebaühtlane ja infoga üleküllastatud ning selles on emotsionaalsed stseenid läbisegi Nõukogude propagandaga, pakub see imeilusaid looduskirjeldusi ja tabavaid näiteid ökosüsteemide toimimisest. Ühes stseenis hoiatab vana metsavaimu meenutav mees põlispuu maharaiumise eest: „Teil tulevad pilvedeta suved ja mõnikord lumeta talv, rahvas hakkab needma päikest… Ja kui te viimase Venemaa metsapuu maha raiute, siis mu kallid, te hakkate käima välismaadel leiva järel.” Leonov laseb peategelase Vihrovi suu kaudu kõlada ideel, mis kõnetab ka praegu: metsale tuleks anda samasugused õigused nagu teistele avalike hüvede allikatele.

Leonov seisab romaanis vastu Nõukogude fantaasiale looduse jõuga allutamisest ja ironiseerib allegooriliselt kurikuulsa pseudoteadlase Trofim Lõssenko üle, kelle algatusel sattusid Stalini ajal põlu alla geneetika põhimõtted. Leonovi romaanis ei saa looduse hoidmise eest kiita ei kommunism ega ka kapitalism – mõlemad ruttavad moderniseerimise nimel loodust hävitama. Raamat käsitleb slaavi tsivilisatsiooni ja metsi kui koos arenenud üksteisest sõltuvat kogumit. Paraku sidus Leonov metsa ka venelaste tugeva rahvusliku uhkusega, millega kaasnes teiste rahvaste halvustamine ja ksenofoobia. Leonovi romaan oli küll venelastele metsa- ja keskkonnakaitseteemade tutvustamiseks oluline verstapost, kuid kujutab samal ajal metsarahva müüti kui kolonialismi õigustamise viisi. Eestlasena on kohati hirmutav näha Venemaa impeeriumite alla kuuluvate rahvaste metsalugusid kokkupanduna.

Himki tammik. Kui puude kaitsmisest saab poliitiline protest

Pinkhami raamat ulatub otsapidi tänapäeva, tuues näiteks 2011. aastal lahvatanud Himki metsa kaitsmise liikumise Moskva lähistel. Iidne tammik oli omal ajal tsaar Aleksei I jahimaa ning sajandeid moskvalaste armastatud marja- ja seenemets, piirkonna viimane puutumata roheala, mis kaitses kohalikke tööstussaaste eest.

Liikumise algatas ettevõtja Jevgenia Tširikova avastus, et tema pere armastatud metsaradadele plaanitakse ehitada kiirteed. Protestidega ühinesid tuhanded inimesed. Hoolimata võimude jõhkrast survest, mis päädis ajakirjanike füüsilise väärkohtlemisega, sai liikumine rahvusvahelise kõlapinna. Värvika tsitaadina jäi kõlama Tširikova lause: „Linn on nagu hullunud elajas, kes tirib ise endal kopse välja.”

Iidne tammik oli omal ajal tsaar Aleksei I jahimaa ning sajandeid moskvalaste armastatud marja- ja seenemets, piirkonna viimane puutumata roheala, mis kaitses kohalikke tööstussaaste eest.

Protestijad kasutasid ära (metsa)müütilist ajalugu – sarnaselt stseenidega Leonovi „Vene metsast” meenutati linlastele kommet käia põlispuu juurest allikast puhast vett toomas. Rahulolematus kasvas sujuvalt 2012. aasta ülevenemaalisteks poliitilisteks protestideks korruptsiooni ja võltsdemokraatia vastu. Sellele järgnenud repressioonide laine sundis paljusid aktiviste emigreeruma. Ka Himki metsa eest võidelnud Tširikova kolis 2015. aastal Eestisse.

Pinkami raamat on hea võimalus kõrvutada eestlaste metsarahvaks olemise müüti teiste metsavööndi rahvaste metsamüütide ja metsakirjandusega. „Tamm ja lehis” on haruldaselt põhjalik ülevaade looduse ja kirjanduse põimumisest Venemaal ja selle ümbruses, mida tasub lugeda.

Jonuks, T.; Remmel, A. 2020. Metsarahva kujunemine. Retrospektiivne vaade müüdiloomele. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 459–482. ︎

Pinkham, S. 2026. The Oak And The Larch: A Forest History Of Russia And Its Empires. William Collins. ︎

Müürilehe ja keskkonnaajaloo keskuse KAJAK koostöös sündinud rubriik toob kokku kaks sageli eraldi eksisteerivat teemat: ajaloo ja keskkonna. Igas loos meenutavad keskkonnahumanitaarid mõnda minevikuseika, millel on tulevikule palju öelda.

The post Tamm ja lehis. Venemaa impeeriumide metsaajalugu appeared first on Müürileht.