365 + 4 teadusampsu ehk Lugu sellest, kuidas me vastustele küsimusi otsisime1

See ei olnud aga üksikjuhtum. Kokku jäi katse jooksul vastusloota üle 60 töölauale kogunenud küsimuse. See muudab nähtavaks suurema vastuolu. Teaduskommunikatsiooni domineerivates mudelites ja institutsionaalsetes praktikates on olnud tugev ühesuunaline teadmiste edastamise loogika. Teoreetiliselt oleme küll juba aastakümneid püüdnud liikuda sellest inimeste kuulamise, dialoogi ja kaasamise poole,2 kuid päriselus ei ole see nii lihtne. Õhtumaises kultuuri­ruumis on just arutlevast (ingl deliberative) kommunikatsioonist kujunenud omamoodi normatiivne ideaal või trend, mille poole püüelda. Teaduskommunikatsioonis on see ka mõistetav, sest peaksime arvestama, et inimestel ei ole ainult n-ö väliselt määratletud teadmislüngad, mida teaduskommunikatsiooniga täita püüame, vaid ka oma küsimused, kogemused, vajadused, huvid ja teadmised (kogemuslikud, kultuurilised jne), mis võivad määrata, millist uut teadmist üldse on vaja.

Teaduskommunikatsiooni uurijatena huvitas meid, mis juhtub siis, kui selle valdkonna eri mudeleid ja ideaale päriselus katsetada. Oma eksperimendi viisime Eesti igapäevasesse ajakirjandusse eeldusel, et arutelu võib toimuda ka meedia vahendusel. Benjamin I. Page3 käsitleb näiteks meediat aktiivse osalisena, mis struktureerib avalikku arutelu ja mõjutab seda, millised seisukohad avalikku ruumi jõuavad.

Ajakirjanduslik päriselukatse „Fakt teadust päevas“

Koostöös Eesti noorte teaduste akadeemia ja Õhtulehega avaldasime ühe aasta jooksul iga päev ühe lühiformaadis teadusampsu „Fakt teadust päevas“ lehe veebiväljaandes.4 Õhtulehe valisime teadlikult, et jõuaksime võimalikult suure ja tavapärasest erineva publikuni. Idee oli proovida, kas ja kuidas võiks ajakirjanduslik küsimus-vastus-formaat luua tingimused (vahendatud) aruteluks Eesti igapäevases meediaruumis. Selleks pöörasime tavapärase teaduskommunikatsiooni loogika ümber: teadlaste algatatud ja teadustulemuste poole kaldu lugude asemel püüdsime alustada lugejate küsimustest. Katse õnnestus meil aga ainult osaliselt – vaid 54 lugu 369st sündis vastusena lugeja küsimusele.

Projekti käigus osalusvaatlesime lehelugejate valmisolekut küsimusi esitada ja teadlaste tahet küsimustele vastata. Kõik vajalikud koostisosad olid justkui olemas: küsimused hakkasid saabuma ja teadlased lugusid kirjutama ning teadusampsud ilmuma, kuid need kolm protsessi ei toiminud alati sünkroonis.

Minu jaoks tähendas see teadusampsude intensiivses rütmis elatud aastat. Mitte teoreetiliselt, vaid argipäevaselt. Küsimuste ja vastuste asünkroonsus ning ilmuvate lugude pidev ajakriitilisus aitasid väga lähedalt näha teaduskommunikatsiooni probleeme, mida pealiskaudsel vaatlusel pole üldse võimalik tajuda. Sest pealtnäha kõik toimib. Nii leidsin end aasta jooksul igal hommikul mõtlemas, kuidas teha nii, et teadusampsud lihtsalt ei ilmuks, vaid oleksid ka tähenduslikud, aja- ja asjakohased (see tähendab, et ilmuksid ka õigel ajal).

Vahel võttis see päris koomilise kuju. Näiteks küsimusele „Miks on 1. september tarkusepäev?“ ilmus vastus alles 6. novembril. Sellest polnud midagi hullu, kuid ajanihe võib osutuda palju tõsisemaks, kui küsimus puudutab mõnd vahetut riski või ühiskondlikku kriisi. Teaduskommunikatsioon tegutseb aeglase ajakirjanduse ja püstolkommunikatsiooni pingeväljas. Siiski tahaks vältida olukorda, kus teaduskommunikatsioonist saab lihtsalt müra. Meil seda oma projektis täielikult vältida ei õnnestunud. Püüdsime teha nii, et teadus oleks iga päev nähtav, see aga ei tähendanud tingimata, et iga teadusamps oleks ilmumise hetkel olnud ka päevakajaline (üldjuhul ei olnud). Oma doktoritöösse sain sealt ka peatüki relevantsuse ja nähtavuse paradoksist.

Ise küsin, ise vastan ehk pahupidi päästerõngas

„Fakt teadust päevas“ püüdis osaleda selles, mida Massimiano Bucchi ja Brian Trench5 nimetavad ühiskondlikuks vestluseks teadusest. Meie katse eesmärk oli sellest sammukene edasi minna ja luua tingimused aruteluks, mis pidi toimuma igapäevase ajakirjanduse toimimisloogika järgi. Eri loogikad hakkasid aga omavahel põrkuma. Arutleva loogika keskmes on arutelu kui ühine protsess, kus erinevad teadmised, kogemused ja perspektiivid saavad kohtuda ning osalejate arusaamad selle käigus ka muutuda.6 Teadusloogika eeldab eelkõige täpsust, pädevuspiiride ja ebakindlusega arvestamist. Meedialoogika eeldab aga kiiret reageerimist ja ajakohasust, võitlust tähelepanu nimel ning avaldamiskõlblikku vormi.

Esitasime enesele ise väljakutse, et iga päev peab ilmuma üks lugu. Ka laupäeval-pühapäeval. Ka jõulude ja muude pühade ajal. Tagantjärele kirjavahetust sirvides on Eesti noorte teaduste akadeemia listi saadetud appihüüete järgi hästi näha, kuidas ajasurve tekitas kindla rütmiga (vähemalt paar-kolm korda kuus) n-ö minikriisi, kus teadusampsude tagavara oli otsas. Neil hetkil ei jätnud me dialoogi või arutelu ideed kõrvale, vaid panime selle ootele, sest ilmumiskuupäev ei oodanud. Tekkisid ka n-ö valveteadlased, kes olid valmis paari tunni jooksul teadusampsu koostama, et lugude voog ei katkeks. Esialgu püüdsime leida temaatika lugejate küsimuste tabelist, aga alati jäi ka nn omal teemal kirjutamise võimalus.

Eksperimendi toimimiseks oli see paindlikkus hädavajalik, sest teadlased said vajadusel kirjutada kiiresti ja turvaliselt omal teemal. Nii aga nihkus teemavalik märkamatult tagasi teadlaste kätte: omal teemal kirjutamine oli korraga projekti praktiline päästerõngas, aga ka algse dialoogiidee nõrgenemise põhjus.

Õhtulehe küsimus-vastus-vorm tähendas seetõttu pidevat n-ö dramaturgilist tööd, sest teadlaste algatatud lugude puhul tuli sageli leida küsimus, millele see lugu tegelikult vastab. Tundsime omal nahal, kuidas arutelu on suhteliselt lihtne sõnastada teaduskommunikatsiooni normatiivse ideaalina – palju raskem on panna see toimima institutsioonide igapäevase toimimisloogika sees. „Fakt teadust päevas“ on selle kohta peaaegu laboratoorselt hea näide.

Mida inimesed päriselt küsivad ja avalikkuse mitu palet

Kas on võimalik lutikatest lõplikult vabaneda? Millistest merekaladest võib teha äkist? Kas inimesel on olnud saba? Kas vähid võivad jääda vähki? Miks osa inimesi usub ilmselgelt rumalaid vandenõuteooriaid? Kas Eestis kliima soojeneb? Miks veel XXI sajandil tegutsevad Eestis nõiad? Kas kunagi saab võimalikuks ajas rändamine? Kas kala magab? Miks on Eestis nii palju meteoriidikraatreid ja kas me oleme siiani ohustatud „sihtpunkt“? Kas suhkrusõltuvus on päriselt olemas? Miks kaka haiseb? Mis siis juhtuks, kui Eestis saaks rahvas presidenti valida? Mis saab inimese hingest, kui inimene sureb?

See on ainult väike valik lugejate küsimustest – mitte kurioosumite paraad, vaid küsimused, mis räägivad sellest, mida inimesed märkavad, kardavad, vajalikuks peavad, mõista püüavad või lihtsalt imeks panevad. Neis on praktilist ebakindlust ja puhast uudishimu, aga ka muret ühiste riskide pärast või püüet elu ja maailma mõtestada.

Isegi see pisike valik toob ilusti välja, et n-ö avalikkus ei ole üks ühtne ja abstraktne tegelane, kelle suhet teadusega saaks kirjeldada pelgalt teadmislünkade kaudu või mõõta skaalal „teab / ei tea“. Ometi kohtame teaduskommunikatsiooni plaanides sihtrühmana sageli just „laia avalikkust“, eriti kui kommunikatsiooni edukust hinnatakse selle järgi, kui suure publikuni info jõuab, mitte selle järgi, millist mõju see avaldab. Pigem on meil avalikus ruumis mitu erinevat avalikkust, mis koosnevad erinevate ja muutuvate vajaduste ja huvidega pärisinimestest. Juba peaaegu sada aastat tagasi käsitles näiteks John Dewey avalikkust mitte püsiva inimrühmana, vaid millegi sellisena, mis kujuneb konkreetsete ühiste probleemide ja nende tagajärgede ümber.7 Ka teaduskommunikatsiooni uuringutes räägitaksegi üha sagedamini avalikkusest mitmuses: inimesed suhestuvad teadusega erinevalt sõltuvalt oma kogemustest, teadmistest, vajadustest, identiteedist ja konkreetsest olukorrast.8

Kokkuleppel Õhtulehega me lugemisstatistikat ei avalda. Analüüsist on aga näha, et lugejatele lähevad kõige enam korda just päriselulised lood (nt muna keetmisest või puukidest) ja kohaliku kontekstiga seotud küsimused. Suur osa Eesti oludega seotud teadusampsudest paikneb lugemisarvu järgi pingereas esimese saja loo hulgas.

Konkurentsitult kõige suurem huvi ja ka üsna vaenulik möll ühismeedias tekkis aga ühe teadusampsu tiiserist: „Autoõnnetused on sagedasemad just vaktsineerimata inimestel.“ Seda peaks täpsemalt analüüsima, kuid kommentaare sirvides jääb mulje, et enamik kommenteerijaid mõistis tiiseri sõnumi pimesi hukka, kuigi artikli esimesest lõigust oleks nad leidnud selgituse: inimesed, kes ei usalda arste, riiklikke tervisesoovitusi või turvanõuandeid, vilistavad tõenäolisemalt ka liikluseeskirjadele. Tähelepanu tekitajana toimis provokatiivne tiiser suurepäraselt.

Lihtsale küsimusele võib olla väga raske vastata

Hea teaduskommunikatsiooni kõige olulisem eeldus on hea teadus. Hea teadus sünnib üldjuhul ka teadlase vabadusest valida oma uurimisküsimused ise. See on harjumus (kõige paremas mõttes), millele lisandub oma pädevuspiiride range valvamine. Meie eksperiment sundis teadlasi mõnes mõttes astuma tavapärasest turvatsoonist välja. Seda me eraldi ei analüüsinud, kuid eksperiment tekitas tunde, et mõtteline turvaala võib akadeemilise kogemuse kasvades laieneda. Mõnele küsimusele, näiteks „Mis teeb eestlasest eestlase?“ või „Miks Eesti nii väike on?“, ei julgenud noored teadlased ise vastata. Siis pidime otsima tuge nn suure teaduste akadeemia liikmetelt. Küsimused, mis kõlavad lihtsana, võivad pädevuspiiride tunnetuse ja episteemilise ettevaatlikkuse tõttu muutuda tohutult keeruliseks.

Väga argine küsimus võib teadlase jaoks olla raske, sest pealtnäha lihtsa probleemi taga võib peituda palju riske. Küsimus võib jääda teadlase uurimisvaldkonnast kaugele või paikneda mitme eriala piiril, see võib eeldada üldistamist, avaliku lihtsustamisega võib kaasneda kolleegide kriitika või võib küsimus sisaldada moraalseid ja poliitilisi eeldusi. Lisaks nõuab vastamine aega ja kommunikatsioonipädevust. Avalik arvamusruum on omamoodi jõhker ja on loomulik, et teadlased kaitsevad oma professionaalset ja ka isiklikku identiteeti. Samas võivad seetõttu ühiskondlikult olulised küsimused jäädagi vastamata. Nii tekib pingeväli teadlase põhjendatud episteemilise ettevaatlikkuse ning ühiskonna vajaduste ja ootuste vahel. Teaduskommunikatsiooni üks funktsioon võiks edaspidi olla avalikust arvamusruumist tulenevate hirmude maandamine, riskide puhverdamine ning vajadusel ka teadlaste kaitsmine, sest teadlane on samuti inimene.

Kuidas küsimused ja vastused kokku viia ning miks see oluline on?

Protsessi sees olles tundsin, kuidas tihti jäi küsimuste ja vastuste vahele üsna avar ruum. Aga see ruum ei olnud tühi. Sellesse mahtus suhtlemine küsijatega, vastajate otsimine ja julgustamine, vahel ka kooskirjutamine, küsimuste ümbersõnastamine, vastuste täpsustamine, toimetamine ning ajakirjandusliku vormi lihvimine. See oli tavapärane teadustoimetaja töö. Meie eksperimendi jaoks oli see kui protsessilabor, kus küsimusest ja vastusest pidi lõpuks sündima Õhtulehe formaadist lähtuv lugu.

Teadlased on ka edaspidi kõige usaldusväärsemad teadmiste kommunikeerijad. Viimase teadusbaromeetri alusel usaldab teadlasi 73% Eesti inimestest ja 84% peab neid oma ala ekspertideks.9 Vahel seatakse seetõttu teaduskommunikatsioon professioonina kahtluse alla. See skepsis võib olla põhjendatud, kui kommunikatsiooni käigus kipub sisu ära kaduma. Mulle tundub üha enam, et peame hoolega jälgima, et me oma teadlasi kaasaegse kommunikatsioonitöö nõuete koorma alla ei mataks. See ei ole nende põhitöö (kui me selle ära unustame, siis võib juhtuda, et meil ühel hetkel ei ole enam teadmisi, mida kommunikeerida). Lisaks näib, et küsimused ja vastused ei lähe ise automaatselt kokku.

Usun järjekindlalt, et meil on professionaalseid teaduskommunikaatoreid juurde vaja. Sisuliselt oleks meil vaja koolitada noori, kes suudaksid muidu paralleelmaailmades eksisteerivad küsimused ja vastused kokku viia. Selleks tuleb neil olla ühekorraga nii teadustoimetaja, ajakirjanik, teaduse tõlkija, dialoogi kujundaja, strateeg, kuulaja kui ka läbirääkija ning vahel ka kaitsepuhver.

Teaduskommunikatsiooni teoreetilised mudelid kohtuvad päriseluga

Teaduskommunikatsiooni praktikuna olen teaduskirjandust lugedes tundnud teravalt lõhet teoreetiliste mudelite ja päriselu vahel. Teooria on erinevate – defitsiidi-, dialoogi-, arutelu- ja osalus- või kaasamispõhiste – mudelite poole kaldu. Lisaks kiputakse teoreetilistes (aga ka poliitilistes) käsitlustes dialoogi, arutelu ja osalust käsitlema kõrgeima kvaliteedina. See ideaal on vajalik, kuid päriselu ei jagune mudeliteks, vaid kujuneb eesmärgi, olukorra ja piiratud võimaluste koosmõjus. See tundub isegi liiga lihtsana, et sellest kirjutada. Ometi paistab lõhe teooria ja praktilise elu vahel laienevat.

Teaduskommunikatsiooni uurimine loob järjest täpsemaid kategooriaid, et korrastada valdkonda, aga päriselu keeldub kategooriatesse mahtumast. Oma uuringutes oleme märganud sedagi, et teadlased liiguvad teaduskommunikatsiooni eri viiside vahel üsna loomulikult (isegi kui nad oma tegevust teoreetiliste mudelite kaudu ei mõtesta). Kommunikatsiooni viis, vorm ja kanal valitakse sõltuvalt küsimusest, eesmärgist, osalistest ja kontekstist, aga ka aja, tähelepanu, oskuste, institutsioonide ja professionaalse turvatunde piiridest.

Oma teadusartiklis10 otsisime tekkinud olukorrale seletust Herbert Simoni piiratud ratsionaalsuse teooriast11. Väga lihtsustatult tähendab see, et päriselus ei tee inimesed otsuseid kõigi võimalike teadmiste, piiramatu aja ja tähelepanu tingimustes. Nii lugejad kui ka teadlased, teaduskommunikaatorid ja ajakirjandus tegutsevad oma teadmiste, eesmärkide ja võimaluste, aga ka piirangute raames. Kõik asjaosalised võivad oma seisukohast teha täiesti mõistlikke valikuid, ilma et nende valikute tulemusena tekiks mingi ühine ja loogiline tervik. Meie eksperimendis tähendas see, et küsimused ja vastused ei pruugi kohtuda.

Kui neid piiranguid päriselust eemaldada ei saa, tuleb ehk küsida, kuidas luua teaduskommunikatsiooniks tingimused, milles küsimuste ja vastuste kohtumine oleks tõenäolisem. Me ei saa eeldada, et üks kommunikatsioonimudel, formaat või lahendus töötab alati ja kõigi jaoks ühtmoodi. Dialoog, arutelu ja osalus ei ole iseenesest hea teaduskommunikatsiooni garantii ning ühesuunaline kommunikatsioon ei ole tingimata halb teaduskommunikatsioon. Pigem peaksime õppima paremini märkama, millist teadmist, millal, kus ja millisel viisil vaja on – ning mis takistab sellel kohale jõudmast.

Ebe Pilt on Tartu ülikooli teaduskommunikatsiooni doktorant.

*

1 Samal teemal peab autor ettekande 2. X 2026 TÜ ühiskonnateaduste instituudis toimuva konverentsi „Tuleviku (kaitse)tahe“ sessioonis „Loo jutustamise tahe“.

2 Bruce V. Lewenstein, Models of public communication of science and technology. Cornell University, 2003.

Brian Trench, Towards an analytical framework of science communication models. Rmt: Donghong Cheng, Michel Claessens, Toss Gascoigne, Jenni Metcalfe, Bernard Schiele, Shunke Shi (toim), Communicating science in social contexts: New models, new practices Springer, 2008, lk 119–135.

Klemens Kappel, Sebastian Jon Holmen, Why science communication, and does it work? A taxonomy of science communication aims and a survey of the empirical evidence. – Frontiers in Communication 2019, 4.

3 Benjamin I. Page, Who deliberates? Mass media in modern democracy. University of Chicago Press, 1996.

4 „Fakt teadust päevas“ eksperiment sündis Eesti teadusagentuuri teaduse populariseerimise stipendiumi toel.

5 Massimiano Bucchi, Brian Trench (toim), Routledge handbook of public communication of science and technology. Routledge, London 2021.

6 Jürgen Habermas, Between facts and norms: Contributions to a discourse theory of law and democracy. Tlk Willima Rehg. MIT Press, Cambridge, Massachusetts 1996.

James Bohman, Public deliberation: Pluralism, complexity, and democracy. MIT Press 1996.

7 John Dewey, The public and its problems. Henry Holt and Company, 1927.

8 Brian Wynne, Misunderstood misunderstanding: Social identities and public uptake of science. – Public Understanding of Science 1992, 1(3).

Massimiano Bucchi, Brian Trench (toim), Routledge handbook of public communication of science and technology. Routledge, London 2021.

9 Hanna Kree, Eesti Teadusbaromeetri 2023. aasta uuringu raport. Eesti Teadusagentuur, Tartu 2024.

10 Marju Himma, Ebe Pilt, A paradox of deliberative science communication under bounded rationality: Insights from audience-initiated science journalism. – Frontiers in Communication 2026, 11.

11 Herbert A. Simon, A behavioral model of rational choice. – The Quarterly Journal of Economics 1955, 69(1).

Herbert A. Simon, Rational choice and the structure of the environment. – Psychological Review 1956, 63(2).

Herbert A. Simon, Designing organizations for an information-rich world. Rmt: Martin Greenberger (toim), Computers, communications, and the public interest. Johns Hopkins Press, 1971, lk 37–52.

The post 365 + 4 teadusampsu ehk Lugu sellest, kuidas me vastustele küsimusi otsisime1 appeared first on Sirp.