Miks on Sirbi veebis tasuliseks muutmine väga halb mõte

Sirp ei ole tavaline turuväljaanne ja SA Kultuurileht ei ole tavaline meediaettevõte. Riik ei toeta Sirpi, Loomingut, Vikerkaart, Müürilehte ja teisi kultuuriväljaandeid selleks, et need turul kasumit teeniksid. Avaliku toetuse mõte on võimaldada teha midagi, mida turg üksi ei paku: harida lugejaid, laiendada nende silmaringi, hoida elus nõudlikku kultuuriarutelu ning kasvatada eesti kultuuri enesemõtestamise võimet. Mida hõlpsam on avaldatud tekstidele ligi pääseda, seda paremini saab neid ülesandeid täita.

Maksumüür seaks sellele ligipääsule tõkke. Mõelgem, kui ERR otsustaks muuta oma kultuuriportaali artiklid kuutasu eest loetavaks. Seegi tooks omatulu, kuid vähendaks avaliku raha toel loodud sisu kättesaadavust. Sirbi ja ERRi rahastamise korraldus on erinev, ent küsimus on sama: kelle jaoks ja mis eesmärgiga seda sisu tehakse?

Tarandi artikkel ei anna sellele küsimusele paraku vastust, tema tähelepanu on üksnes prognoositaval tulul. Sirbi veebilehte külastati tema andmetel eelmisel aastal üle 1,1 miljoni korra. Külastuskorrad aga ei näita, kui palju on lugejaid, ammugi seda, kui paljud neist hakkaksid tellijaks. „Negatiivse stsenaariumina“ välja pakutud viis tuhat inimest, kes maksaksid iga kuu viis eurot, tooksid aastas 300 000 eurot brutotulu, kuid nende inimeste olemasolu on vaid oletus. Samuti on oluline arvestada tasulise veebi ehitamise ja halduse kuludega.

Pole selge, kui palju väheneks maksumüüri kehtestamisel Sirbi lugemine nende seas, kes ajalehte praegu ei telli. Viimased ei ole Sirbile tähtsusetud juhulugejad. Inimene võib jõuda ühe Sirbi artiklini veebiotsingu, kolleegi soovituse või jagatud lingi kaudu ning hakata alles seejärel väljaannet jälgima. Nii levivad Sirbis avaldatud mõtted ka väljapoole püsilugejate ringi. Maksumüüri mõju hindamisel tuleb küsida, kui palju selliseid kohtumisi ära jääks.

Eriti hoolikalt tuleb läbi mõelda Sirbi veebiarhiivi tulevik. Tarandi artiklist ei selgu, kas tasuliseks muutuks ainult uus sisu või ka aastate jooksul kogunenud artiklid. See arhiiv on aga oluline osa Eesti kultuurimälust: seda kasutavad õpetajad, õpilased, üliõpilased, teadlased, ajakirjanikud ja teised huvilised. Sirbi vanu numbreid saab otsida ka Digarist, kuid see ei asenda võimalust jõuda otsingust või viitest otse artiklini Sirbi veebilehel. Arhiivi ligipääs ei tohiks maksumüüri üle otsustades kõrvalküsimuseks jääda.

Arvestada tuleb veel ühe rahastamisriskiga. Kui Sirp hakkab saama veebist märkimisväärset omatulu, võib tulevikus tekkida surve vähendada sama palju selle riigieelarvelist toetust. Siis ei lisanduks tellijatelt saadud raha avalikule rahale, vaid asendaks osa sellest. Sirbi autorite honorarid peavad tõusma. Kuid autorite õiglane tasustamine ja kultuuriajakirjanduse avalik kättesaadavus ei peaks teineteist välistama. Kui riik peab vajalikuks toetada kultuuriajakirjandust, siis just seepärast, et väärtuslik kultuurisisu jõuaks võimalikult paljude inimesteni, sõltumata nende rahakotist või valmisolekust järjekordse digiväljaande tellijaks hakata.

Kultuuriajakirjanduse probleem ei ole Eestis see, et seda loetakse liiga palju ja see on liiga odavalt käes. Küsimus on, kuidas teha head kultuuriajakirjandust ja aidata sel jõuda veel rohkemate inimesteni. Maksumüür seda probleemi ei lahenda, küll aga toob kaasa mitu uut.

The post Miks on Sirbi veebis tasuliseks muutmine väga halb mõte appeared first on Sirp.