Kellel on õigus otsustada abordi üle?

Tänapäeval peetakse läänemaailmas üldiselt enesestmõistetavaks, et naistel on oma keha ja rasedusega seotud otsustes märkimisväärne autonoomia. Olenemata lääneriikide edusammudest reproduktiivõiguste vallas tasub meenutada, et otsustusõigus ei ole alati naistele kuulunud. Ajaloo vältel on reproduktiivseid otsuseid mõjutanud autoriteedid käsikäes muutuvate seaduste ja moraalinormidega. Naiste õigus olla rasedusega seotud küsimustes peamine otsustaja on alles võrdlemisi hiljutine nähtus, mille laiem ühiskondlik ja õiguslik tunnustamine on toimunud alles lähiajaloos. Reproduktiivõiguste ajaloo ja sellega seotud võimusuhete mõistmiseks tuleb vastata kahele küsimusele: kellel oli õigus teha otsuseid seoses raseduse jätkamisega ja millal said naised seadusliku õiguse neid otsuseid ise langetada?

Antiikfilosoofia

Esialgu võib tunduda, et antiikmaailma suhtumine aborti oli küllaltki liberaalne, arvestades, et Kreekas ja Roomas oli raseduse ennetamine ja katkestamine mitmete mõjuvõimsate filosoofide ja arstide silmis teatud juhtudel aktsepteeritud. See ei tähendanud siiski, et naistel oleks olnud täielik otsustusõigus oma reproduktiivsete valikute üle. Vana-Kreekas peeti raseduse katkestamist küll mingites olukordades praktiliselt vajalikuks, kuid seda mitte niivõrd naiste otsustusõigust tunnustades, vaid eelkõige perekondlikest ja sotsiaalsetest põhjustest lähtuvalt. Ajastu arvamusliidrite Platoni ja Aristotelese idealistlik nägemus rahvastiku reguleerimisest hõlmas nii kontratseptiivide kasutamist kui ka aborti, et ennetada ülerahvastatust.1 Platoni idee kohaselt pidid naised sotsiaalselt kõlbmatu raseduse korral oma loote hävitama, et säiliks linnriigi eelistatud populatsiooni suurus.

Seevastu pooldas Roomas tegutsenud arst Soranus aborti soodustavaid ravimeid üksnes siis, kui kaalul oli ema tervis või elu. Samas ei tunnustanud mitmed antiikajastu seadused loodet kui emast eraldiseisvate õigustega isikut, mis võis lihtsustada raseduse ennetamist või katkestamist. Leebem õiguslik suhtumine aga ei tähendanud, et otsustusõigus oleks alati naistele kuulunud. Teatud Vana-Kreeka linnriikides, muuhulgas Ateenas ja Mílosel, võisid abielunaised teha aborti üksnes abikaasa loal. Sarnased seadused kehtisid ka Rooma impeeriumis keisrite Septimius Severuse ja Caracalla valitsusajal, mil abort muutus seadusevastaseks ning abikaasa loata katkestatud rasedus tähendas mehelt tema potentsiaalse pärijaõiguse äravõtmist. Ämmaemandad ja arstid, kes mehe teadmata naisele aborti võimaldasid, olid sooritanud raske süüteo perekonnapea ehk mehe „omanduse” vastu. Selline õiguslik kord andis meestele reproduktiivsetes küsimustes määrava eesõiguse.2

Naiste õigus olla rasedusega seotud küsimustes peamine otsustaja on alles võrdlemisi hiljutine nähtus, mille laiem ühiskondlik ja õiguslik tunnustamine on toimunud alles lähiajaloos.

Katoliiklus

Üleminek antiikajast keskaega tõi kaasa märkimisväärse pöörde reproduktiivsusega seotud arusaamades. Keskaegses Euroopas sai kristlusest üha mõjukam vaimne autoriteet ning rasedust puudutavates küsimustes ei lähtutud enam üksnes perekondlikest ja õiguslikest huvidest, vaid üha enam ka kristlikust moraalist. Seda nihet aitab ilmestada tõsiasi, et keskajal tekkisid kiriku ja ilmaliku õiguse seadused, mis püüdsid kontrollida seksuaalkäitumist ja rasestumisvastaseid vahendeid. Mitmed varakeskaegsed germaani õiguskoodeksid mõistsid abordi tegemise hukka, karistades eelkõige neid, kes naistele raseduse ennetamiseks või katkestamiseks vastavaid ravimeid pakkusid. Ka kirikuõpetajad seisid kindlameelselt abordi vastu, arutades, kuidas karistada rasestumisvastaste vahendite pakkujaid ja naisi, kes neid vahendeid kasutasid.

Säilinud liturgilisest käsikirjast selgub, et naistelt oodati mõrva eest aastatepikkust patukahetsust, kui aborti tehti faasis, kus lootele olid kasvanud jäsemed, või vähemalt 40 päeva pärast viljastumist.3 Samasugune karistus võis tabada ka ravimite pakkujaid või ämmaemandaid, kes naisi soovimatu raseduse korral aitasid. Kuigi kristlik õpetus mõistis abordi tegemise hukka, kehtis katoliku kirikus 16. sajandini Aristotelese käsitlus, mille kohaselt sai loode „hingestatud” alles viljastumisest 40–60 päeva möödumisel. Seega võis raseduse varajases staadiumis olla suhtumine aborti mingil määral leebem. Seevastu 1588. aastal, pärast senise abordikäsitluse ümberhindamist, otsustas katoliku kirik, et raseduse katkestamist nähakse mõrvana raseduse mistahes staadiumis.4 Kiriku seisukohamuutus peegeldab reproduktiivse käitumise üha rangemat reguleerimist keskaegses Euroopas ning uus moraalne kord hoidis naiste õiguslikku otsustusruumi endiselt suletuna.

Seevastu 1588. aastal, pärast senise abordikäsitluse ümberhindamist, otsustas katoliku kirik, et raseduse katkestamist nähakse mõrvana raseduse mistahes staadiumis.

Piirid valla

Varauusajal küll avardusid võimalused soovimatu raseduse katkestamiseks, kuid naiste otsustusõigus ei olnud siiski kõikjal tunnustatud. Alates 17. sajandist hakkas Euroopas ja Ameerika Ühendriikides arstiteaduse arenedes järk-järgult kasvama ka arstide autoriteet reproduktiivküsimustes. Seda eriti Ameerika Ühendriikides, kus arstidest said juhtivad abordi kriminaliseerimise pooldajad.5 Olenemata sellest, et varauusajal muutus abordi tegemine tänu günekoloogia arenemisele ohutumaks, takistas meditsiinitöötajate konservatiivne suhtumine uute aborditehnikate laialdast levimist. Meditsiinitöötajate vastumeelsuse tõttu jäid paljud naised vajalikust abist ilma. Seevastu pakkusid ämmaemandad, isehakanud ravitsejad ja ka mõned arstid oma teenuseid soovimatu raseduse katkestamiseks. Puudulike õiguslike normide tõttu jäi selline tegutsemisviis suuresti seadusega reguleerimata.[6] See võimaldas naistel ajutiselt ilma rangete kriminaalsete tagajärgedeta aborti teha. Ka Inglise tavaõigus, mis kehtis Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Suurbritannias ja selle koloniaalmaades, lubas naistel raseduse varajases staadiumis, enne loote tajutavat liikumist (ingl quickening), aborti teha. Sellisel kujul oli naistel teatav autonoomia reproduktiivküsimustes kuni 19. sajandini.

See võrdlemisi paindlik ajajärk muutus 19. sajandil, kui riiklikud seadusandjad koos kutseliste meditsiinitöötajatega asusid abordiküsimust senisest rangemalt reguleerima. 1803. aastal võeti Inglismaal vastu kriminaalõiguslik abordiseadus, mis käsitles abordi põhjustamist või tegemist õigusrikkumisena, mille ülimaks karistuseks oli surmanuhtlus.[7] Hiljem, 1861. aastal jõustus Inglismaal isikuvastaste kuritegude seadus, mis muutis kirurgilise abordi raseduse igas staadiumis kriminaalkuriteoks. Samuti käivitus Ameerika Ühendriikides jõuline abordivastane kampaania, mida juhtis eeskätt Ameerika Arstide Liit, leides toetust nii katoliiklaste kui ka protestantide seas, ning 19. sajandi lõpuks olid kõik osariigid abordi kriminaliseerinud. Naiste jaoks muutus abi saamine seejärel painajalikuks ning tuhanded naised surid või said raskelt vigastada ebaseaduslike abordikatsete käigus. Seega tekitas abordi keelustamine olukorra, kus naiste võimalused legaalsel teel rasedust katkestada muutusid järjest kitsamaks.

1861. aastal jõustus Inglismaal isikuvastaste kuritegude seadus, mis muutis kirurgilise abordi raseduse igas staadiumis kriminaalkuriteoks.

20. sajand tõi meil kamaluga (j)õudu

20. sajand tõi kaasa murrangulise nihke reproduktiivõiguste ajaloos, kui otsustusõigus hakkas kanduma institutsioonidelt naistele endile. Sajandi teises pooles legaliseerisid paljud lääneriigid ja ka Nõukogude Liit abordi, kuid seda erinevatel põhjustel. Kui lääneriikide liberaalsema kehapoliitika kujunemist mõjutasid 1960. aastate feministlik liikumine, seksuaalrevolutsioon ja meditsiinilise tehnoloogia areng, siis Nõukogude Liidu motiiv reproduktiivseid valikuid ümber hinnata seisnes muus. Kiire majanduskasvu saavutamiseks pidid nõukogude naised segamatult palgatööle suunduma ning puudulike rasestumisvastaste vahendite tõttu sai abordist peamine meetod sündimuse reguleerimiseks. Sellegipoolest takistasid nii riiklikud seaduseandjad kui ka kiriku mõjuvõim endiselt naiste autonoomia laienemist.

Pärast rasestumisvastaste pillide levima hakkamist 1960. aastatel kinnitas paavst Paulus VI 1968. aastal, et katoliku kirik seisab rangelt vastu kontratseptiivide kasutamisele ega toeta pereplaneerimisasutusi. Selle tulemusel jäi endiselt piiratuks paljude naiste võimalus tegeleda soovimatu rasedusega ohutult ning abitus olukorras tehti aborti kodus või ebaseaduslikes asutustes.6 Ka Ameerika Ühendriikides käivitus pärast 1973. aastal abordi üleriigilist legaliseerimist tuline abordivastane liikumine ning järgnenud aastakümnetel keelati aborditeenuseid pakkuvate pereplaneerimisgruppide riiklik rahastamine. Abordivastasuse kõige radikaalsemaks väljenduseks jäävad rünnakud pereplaneerimiskliinikute vastu ning tervishoiutöötajate ja arstide mõrvad. Võrreldes Ameerika Ühendriikidega võeti Lääne-Euroopas progressiivne abordireform vastu küllaltki üksmeelselt.7Seevastu asusid mõned iseseisvuse saavutanud Ida-Euroopa riigid, nagu Ungari või Poola, Nõukogude Liidu lagunemise järel vabamat abordipoliitikat ümber hindama ning praegu on üksikud Euroopa riigid säilitanud oma rangema poliitika.8

Naiste reproduktiivõigusi on kujundanud seaduseandjad, kristlik moraal ning patriarhaalne autoriteet, mille kiuste on naised pidanud otsima terviseteenust väljaspool seaduslikke raame. Alles 20. sajandi teises pooles saabus reproduktiivõiguste ajaloos pöördepunkt, kui leevendatud abordipoliitika nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides tunnustas naiste õigust olla raseduse jätkamise juures peamine otsustaja. Reproduktiivõiguste areng ei ole olnud seejuures ühtlane. Kui läänemaailmas näib naiste otsustusõigus olevat enesestmõistetav, siis ajalugu näitab, et reproduktiivne autonoomia ei ole olnud püsiv ega ümberlükkamatu, vaid küllaltki habras.

Teele Merilin Pennie on lõpetanud Tallinna Ülikoolis reklaami ja suhtekorralduse eriala, töötab pealinnas, puhkab maal ning armastab üle kõige juunikuu valgeid öid.

Riddle, J. M. 1992. Contraception and Abortion from the Ancient World to the Renaissance. Harvard University Press. ︎

King, A.; Games, M. 2025. Family planning in Greco-Roman antiquity. – World History Encyclopedia. ︎

Wyatt, J. 1992. Matters of Life and Death: Human Dilemmas In The Light Of The Christian Faith. InterVarsity Press. ︎

Holland, J. 2006. A Brief History of Misogyny: The World’s Oldest Prejudice. Little, Brown. ︎

Young, J. H.; Mohr, J. C. 1979. Abortion in America: the Origins and Evolution of National Policy, 1800-1900. – Journal of American History, nr 65 (4). ︎

Joffe, C. 2009. Abortion and medicine: A sociopolitical history. – Management of unintended and abnormal pregnancy: Comprehensive abortion care (toim. Paul, M. et al.), lk 1–9. Blackwell Publishing. ︎

Doan, A. 2009. Opposition and Intimidation: The Abortion Wars and Strategies of Political Harassment. University of Michigan Press. ︎

Abortion Laws in Europe 2025. – Center for Reproductive Rights, 2026. ︎

The post Kellel on õigus otsustada abordi üle? appeared first on Müürileht.