Teadusagentuuri juht: teadus peab muutuma kogu ühiskonna ühiseks asjaks

Andres Reimand, ERRIntervjuu ilmus 6. septembril 2026 ERR Novaatoris.

Te olete nüüdseks olnud Eesti Teadusagentuuri eesotsas ligi viis kuud. Enne seda juhtisite aastaid Tartu Ülikooli Johan Skytte instituuti ning olite ise rollis, kus tuli teadusraha nimel konkureerida, granditaotlusi kirjutada ja oma plaane rahastajale põhjendada. Kui vaatate nüüd sedasama süsteemi riikliku rahastaja mätta otsast, siis mis paistab sealt teistmoodi? Kas raha jagamine on keerulisem kui selle küsimine?

Kristiina Tõnnisson: Raha jagamine on keerulisem, sest taotledes lähtud sa eelkõige enda ja oma meeskonna huvidest. Jagaja rollis hakkad aga nägema erinevaid loogikaid, mille järgi on Eesti süsteem just selliseks kujunenud, ning küsima, kas see on parim või kõige õiglasem lahendus. Praegune korraldus toimib ja sellega ollakse enam-vähem rahul, kuid alati tasub mõelda, kas saaks veel paremini.

Kõige rohkem diskussiooni ja vastukaja tekitavad Eesti Teadusagentuuri rühma- ja stardigrandid ning see, kuidas neid jaotatakse. Meil on kuus valdkonda ja 16–19 hindamiskomisjoni, kes otsustavad, millised taotlused rahastuse saavad.

Hiljuti tahtsin vaadata, kuidas on see korraldatud teistes riikides. Näiteks Soomes on 42 komisjoni, mis tähendab, et kogu raha jaotatakse 42 osa vahel, Lätis aga neli. Neid äärmusi on väga huvitav võrrelda ja uuesti läbi mõtestada, kas praegune lahendus on parim või saaks mõnd tegurit muutes jõuda õiglasema korralduseni – mis iganes see õiglane siis on.

Üldises loogikas mulle siiski erilisi üllatusi ei olnud. Kui sa ise raha taotled, pead süsteemi endale võimalikult hästi selgeks tegema, nii et selles mõttes on praegune roll võib-olla isegi lihtsam. Instituudi juhina pidime umbes 80 protsenti eelarvest ise turult ära tooma. See tähendas pidevat muret selle pärast, kes saab palka ja mis juhtub siis, kui mõni projekt jääb tulemata. Mul oli suurusjärgus 150 finantsallikat, mille vahel pidin balansseerima.

Siin on aga selles mõttes luksus, et raha on olemas ja tuleb otsustada, kuidas seda võimalikult hästi jagada. See on lihtsalt teistsugune tegevus – mitte otseselt kergem või raskem, kuid riiklikul tasandil on dimensioone ehk rohkem.

Lähme sellesama raha teemaga edasi ja mõtleme korraks, kui palju on Eesti teadusel lähiaastatel üldse raha kasutada. Tänavu on riiklik teadusrahastus 0,99 protsendi juures SKP-st ehk oleme sisuliselt selle kauaoodatud ühe protsendi juures.

Samal ajal hoiatab rektorite nõukogu, et järgmisel Euroopa Liidu rahastusperioodil võib teadusele mõeldud tõukefondide raha järsult väheneda ning avaliku sektori teadusrahastus langeda 2028. aastaks alla 0,8 protsendi SKP-st. Kui reaalne ja tõsine oht see Eesti teadussüsteemile teie meelest on? Kas sellest ühe protsendi põhimõttest piisab, kui selle kõrvalt kaovad ära teised suured rahavood?

Kristiina Tõnnisson: Mina näen seda väljakutsena, sest rahavood muutuvad alati ja siin on mitu erinevat tahku. Üks on see, et riiklik rahastus võib väheneda. Teiseks on viimastel aastatel numbrite järgi kahanenud ka erasektori panus teadusse. Samal ajal on kasvanud see osa, mille suudame Euroopast ära tuua, nii et siin on ka teatavaid tasakaalustavaid tegureid.

Igal juhul on küsimus selles, kas sellest piisab, et tagada nii teadus kui ka kõrgharidus. Me võime ju öelda, et teaduse üks olulisemaid väljundeid, eriti Eestis, on kvaliteetne kõrgharidus. Esmalt sünnib ülikoolides hea õpe ning sealt edasi mõju ühiskonnale ja rahvusvahelisele teadusele – seda medalit võib vaadata ka niipidi.

Ma ei saa ka öelda, et mida rohkem raha valdkonnas on, seda parem. Mingil hetkel tekib küsimus, kas meie süsteem ja teadlased suudavad seda piisavalt edukalt absorbeerida. Seega on siin mitmeid kriitilisi kohti.

Kuna teadus liigub üha enam ülikoolidest ja evalveeritud teadusasutustest väljapoole, peame ühiskonnas pidevalt ümber mõtestama, kus teadus sünnib ja kuidas seda määratleda. Kui suur osa sellest toimub juba erasektoris, mis ei koosne evalveeritud teadusasutustest, tuleb vaadata ka seda, kuidas riigi rahastus nende uute tekkekohtadega suhestub.

Võtame näiteks Eesti Teadusagentuuri ja Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse, mis mõlemad toetavad innovatsiooni. Mõtleme praegu sellele, kuidas panna oma tegevused rohkem käsikäes toimima, et innovatsioon oleks toetatud n-ö üle põllu. Praegu tegutseme natuke erinevalt, aga tahaksime skeeme paremini kokku sobitada ja tasakaalustada.

Minul on samuti huvi vaadata, kas suudame jõuda rahastusallikateni, mida me seni üldse teaduse rahastamisel arvesse võtnud ei ole. Meil pole eriti kaasatud näiteks erafonde või suuri perekonnafonde.

Käisin hiljuti Singapuris ja vaatasin, kes on sealsete ülikoolide suuremad rahastajad. Esimesed kolm kuni viis olid klassikaliselt suured riiklikud või rahvusvahelised fondid, aga siis tulid riburadapidi rikaste perekondade fondid ja muud sihtasutused. Seejärel mõtlesin, kui palju on Eestis proovitud sellist raha kaasata ja milline on meie võimekus seda absorbeerida.

Tahaks korra kogu Eesti teadusmaastiku – mis asi on teadus, kus see sünnib ja milliste instrumentidega seda rahastada – ühele lauale kokku võtta. Siis saab vaadata, kas ühe pusletüki vähenemist on võimalik korvata millegagi, millele me seni pole mõelnud. Võtame näiteks Euroopa innovatsioonifondi või mõne muu meetme, mis meie eesmärkidega nurkapidi kattub. Tahaksin neid teekondi järjest enam avastada ja leida uusi rahastusvõimalusi.

Kui me selle maastiku uuesti kaardistame, võib avaneda uusi võimalusi. See saab olema kriitilise tähtsusega väljakutse. Peame ühiselt vaatama, mida on võimalik teha meie enda, Euroopa ja veel väljastpoolt tuleva rahaga.

Teadlaste jaoks on rahastuse seisukohalt kõige olulisemad grandikonkursid ja projektirahad. Räägimegi järgmiseks personaalsete uurimistoetuste konkurssidest. Viimases lõppenud voorus, mille projektid alustasid 2026. aastal, võeti menetlusse 432 taotlust ja rahastati neist 81 ehk 19 protsenti.

See tähendab sisuliselt, et neli igast viiest taotlusest, millesse pandi ilmselt sadu või äkki kokku isegi tuhandeid töötunde, lükati tagasi. Kõrvaltvaatajale võib see tunduda tohutu inimressursi raiskamisena. Kuidas oleks võimalik seda nõiaringi murda olukorras, kus eelarve tegelikult ei kasva?

Kristiina Tõnnisson: Üks viis seda nõiaringi murda on vaadata, kas sarnase idee jaoks leidub mujal teisi rahastusvõimalusi. Praegune Eesti Teadusagentuuri rühma- ja stardigrandi voor on Eestis üks olulisemaid rahastusskeeme, sest see on n-ö ilma siltideta – sinna võib tulla ükskõik millise teemaga ja see ongi selle suur väärtus.

Just seetõttu laekub konkursile ka väga palju taotlusi. Süsteemi seisukohalt on küsimus selles, et hindamisele ja komisjonide ülesehitamisele kulub väga palju aega. Me kalibreerime seda protsessi pidevalt, aga oletame, et tehisaru ajastul on meil järgmises voorus juba 1000 taotlust. Mida me siis teeme, kui parimate taotluste vahed on nii väikesed, et otsustamine hakkab meenutama loteriid?

Võime öelda, et edukuse protsent on 15, 19 või 25, ning suur osa ülejäänud tööst võib tunduda mahavisatud ajana, ehkki tegelikult see päris nii ei ole. Teoorias tahaksime muidugi, et hea projektiidee leiaks tee mõne teise rahastusvõimaluseni.

Ma saan väga hästi aru, miks taotlusi nii palju tuleb – selline vaba voor on teadlastele kutsuv. Seni, kuni sinna lisaraha ei tule, jääb konkurss arvatavasti sama tihedaks.

Ühtepidi on oluline, et vähemalt osa rahast jääks vabaks ja ilma etteantud siltideta. Teistpidi on ühiskonnas tunnetus, et teadlased on privilegeeritud grupp, kes teevad oma teadust ja seda, mida ise tahavad, ning maksumaksjal on õigustatud küsimus: kus on minu kasu?

Seda tunnet tahaks muuta mitte ainult sõnade, vaid ka reaalse mõju kaudu. Kuidas teha nähtavaks, et teadusele kulutatud raha ei ole riigieelarve mõttes kulu, vaid investeering? Kui see on investeering, siis millal ja kuidas hakkab see end tagasi tootma?

Siit tulebki iga riigi pidev püüdlus leida õige tasakaal alusteaduse, huvipõhise teaduse ja rakendusteaduse vahel ning otsustada, millises osas seada rahastusele selgemad prioriteedid.

Sain hiljuti kokku Uus-Meremaa kolleegidega. Nemad tegid paar aastat tagasi põhimõttelise otsuse, et nii väike ja suhteliselt piiratud võimalustega riik ei saa endale lubada üksnes huvipõhise teaduse rahastamist. Seetõttu seadsid nad kogu riiklikule teadusrahastusele kindlad suunad. Need olid küll üsna üldised, näiteks nanotehnoloogia, tervisetehnoloogia või jätkusuutlik ühiskond, kuid põhimõte oli, et päris kõike vaaladest kosmoseni riigi raha eest ei rahastata. See on üks äärmus.

Eestis on Eesti Teadusagentuuri grandid olnud seevastu täiesti ilma siltideta ja see on nende väärtus. Tahaksin laiemalt koos kõrgkoolide, tööandjate ja teiste huvigruppidega uuesti läbi mõelda, kus see õige tasakaal asub.

Tahan jõuda selleni, et kõik tunneksid: teadus on meie ühine asi. Praegu tajutakse teadust ühiskonnas sageli millegi kauge ja võõrana – justkui oleks see “nende seal” asi, välja arvatud ülikoolides ja teadlaste endi seas.

Peatume veel konkurentsil ja konkurentsipõhisusel. Riigi enda teadussüsteemi programm ütleb selgelt, et konkurentsipõhise rahastuse osakaal on meil tõusnud tasemele, mis ohustab süsteemi jätkusuutlikkust. Uurimisrühmad elavad mõneaastastes tsüklites, teadmata, kas kolme aasta pärast on neil labor lahti või kinni.

Kas Eesti peaks siin tegema põhimõttelise pöörde ja suunama rohkem raha hoopis teadusasutuste tegevustoetustesse? Ja kas seda peaks tegema isegi juhul, kui selle võrra jääks Eesti Teadusagentuuri kaudu jagatavat grandiraha vähemaks?

Kristiina Tõnnisson: See teema on pidevalt laual. Haridus- ja teadusministeeriumi välja pakutud plokkrahastuse skeem liigubki selles suunas, et suur osa avalikust rahast antakse ühe tükina ülikoolidele ning nemad otsustavad ise, kuidas seda jagada. Sellel on väga tugevad poolt- ja vastuargumendid.

Praegu moodustavad baasfinantseerimine ja tegevustoetus koos erinevate siltidega ühe suurema riigieelarvest antava rahastusploki ning Eesti Teadusagentuuri kaudu jagatav teadusraha teise olulise riigieelarvelise rahastusploki. Nende omavaheline suhe pole üldjoontes palju muutunud, kuigi seda saab alati timmida.

Lisaks on muud rahastusskeemid, sh välisvahendid – näiteks ASTRA ja Mobilitase programmid – ning muud toetused. Protsentuaalselt võivad viimased tunduda suhtelised suured, aga tegelikult sisaldavad need muu hulgas suurt osa doktorantide palgarahast, taristuprojekte ja muud sellist.

Laiemas vaates on eelarvetükkide jaotus püsinud viimastel aastatel enam-vähem sama. Kui suunata aga nüüd rohkem raha baasfinantseerimisse või tegevustoetustesse, mis ei ole konkurentsipõhised, tekib õigustatud küsimus, kas Eesti Teadusagentuuri tüüpi asutust on üldse vaja.

Kui võtta ilma siltideta vabade uurimistoetuste raha veel vähemaks ja suunata see tegevustoetustesse, siis ma pole sugugi kindel, et kõrgkoolid seda toetaksid, sest just see on Eestis üks tuntumaid ja olulisemaid toetusskeeme. Lisaks võib ju ka kogu ETAgI jagatud raha jaotada laiali sama skeemi alusel ning jätta konkurentsipõhise rahastusskeemi Eestis üldse ära. Kas see on parem lahendus? Minu hinnangul ei ole.

Teisalt mõistan ka mõtet, et riik peaks teadusraha jagades seadma rohkem prioriteete. Näiteks on pidevalt laual küsimus, et meil on TAIE arengukavas viis olulist teemat ning kui suur osa teadusrahast peaks minema just nendele valdkondadele.

Seega taandubki kõik tasakaalule tegevustoetuste ja projektipõhise rahastuse vahel. Praegu on nende suurusjärgud haridus- ja teadusministeeriumi eelarves enam-vähem võrreldavad, kuid küsimus on selles, kas kaalukauss peaks tulevikus kalduma ühte või teise suunda.

Argumente saab tuua mõlema mudeli kasuks – nii tegevustoetuste kui ka projektirahastuse suurema osakaalu toetuseks.

Teaduste akadeemia on hoiatanud, et plokkrahastuse reform võib ilma lisarahata muutuda nullsummamänguks, kus ühe võit tähendab teise kaotust. Kas näete sama ohtu?

Kristiina Tõnnisson: Sellepärast on ka ülikoolid sellele vastu, vähemalt nende tagasiside plokkskeemile on seni olnud suhteliselt negatiivne. HTM lähtub ülikoolide üldisest soovist olla otsustes vaba. Samas, kui ka eelarveread vabaks lasta, tekib nn õigustatud segadus — näiteks, kas ülikooli raamatukogu või botaanikaaed saavad ikka sama palju raha, kes võidvad ja kes kannatavad ning mis tasandil hakkavad toimuva eelarveläbirääkimised ülikoolide sees.

Praegune süsteem tagab teatud stabiilsuse ja kui uut raha ei tule, siis pole plokkrahastusel ülikoolide vaatest lisandväärtust. Ministeerium tahab aga anda ülikoolidele suurema vastutuse ise strateegilisi valikuid teha.

Liigume edasi ja räägime doktorantidest ja järeldoktorantuurist. Eesti doktoriõppereformiga on paljud doktorandid saanud nooremteaduri töökoha, palga ja kõik sellega kaasnevad sotsiaalsed garantiid ehk doktorantuuri tingimused on viimastel aastatel märkimisväärselt paranenud.

Kohe pärast doktoritöö kaitsmist muutub konkurents aga taas väga karmiks. Näiteks viimases Eesti Teadusagentuuri voorus rahastati 45 väljamineva järeldoktorigrandi taotlusest 11 ning 141 stardigrandi taotlusest 29. Kas see tähendab, et ühe pudelikaela lahendamise kõrval oleme tekitanud järgmise? Doktorikraadi saamine on muutunud küll mõistlikumaks, aga tundub, et pärast seda pole suurel osal Eesti noortel teadlastel enam kuhugi edasi liikuda.

Kristiina Tõnnisson: Peame rohkem esile tõstma, mida doktorikraad Eesti ühiskonnas tegelikult tähendab – olgu teadussektoris, kõrghariduses või erasektoris. Seda ei saa teha ainult sõnadega, vaid selle tähendus peab kinnistuma kogu süsteemis.

Kui ettevõtetelt küsida, kas neil on vaja doktorikraadiga töötajaid, siis tagasisidest ei paista, et nad oskaksid seda tingimata küsida või näeksid selles selget lisaväärtust. Muutus peab seega tulema mõlemalt poolt – peab tekkima ühine arusaam, et doktorikraadist võib olla kasu ka näiteks ministeeriumis töötades.

Seda ei saa kehtestada lihtsalt kriteeriumidega, vaid tunnetus peab kujunema kogemuse kaudu. Hea meelega näeksin rohkem töökuulutusi, kus doktorikraad on kvalifikatsiooni eeldus või annab vähemalt kandideerimisel eelise.

Teisalt peab ka tööandja aru saama, mida doktorikraad talle juurde annab ja kas ta oskab seda potentsiaali rakendada. Nagu ikka – kui tahad head vastust, pead kõigepealt läbi mõtlema, kuidas seda inimest kaasata.

Me tahame Eestisse meelitada rohkem talente, hoida omasid siin, kutsuda välismaale läinud tagasi ning tuua siia uusi ajusid. See teema on pidevalt üleval, aga tegelik küsimus on selles, kas oskame nende potentsiaali hästi rakendada ja kas neile on Eestis kohta.

Pole ka päris õige eeldada, et doktorikraadi saanud teadlane kuulub mingisse eksklusiivsesse gruppi ega pea enam teistega tööjõuturul võistlema. Nii nagu kõrgharidus ja teadus on rahvusvahelises konkurentsis, peab ka Eesti tööturul sinu haridusel olema tööandja jaoks selge lisandväärtus.

Kui vaatame Eesti laiemat demograafilist pilti, siis sündide arv on langenud alla kümne tuhande lapse aastas, mis on viimase sajandi madalaim tase. See tähendab, et paarikümne aasta pärast on meil laboritesse ja ülikoolidesse jõudmas drastiliselt vähem noori. Konkurents talentide pärast kogu majanduses muutub ilmselt pööraseks. Mida peaks teadussüsteem täna muutma, et hoida teadust elujõulisena olukorras, kus meie oma noorte ressurss järsult kokku kuivab?

Kristiina Tõnnisson: See on väljakutse tervele ühiskonnale. Õnneks või kahjuks langeb see samasse aega, mil tehisaru areng muudab kogu tööjõuturgu. Keegi ei tea täpselt, mis suunas – kuidas hakkab muutuma õpetamine, mida me õpetame ja mida üldse peame arukuse või tarkuse märgiks. Kuna mitmel pool võib tööjõuvajadus väheneda, siis ehk nii kriitilist auku ei tekigi.

Teadus ei ole aga enamasti esimene karjäärivalik. Noorena ei teata kohe, et tahetakse ülikooli tööle minna või end teadusega siduda. See on pigem teadlik nišivalik. Seega ei saa eeldada, et mujal vabanev tööjõud leiab automaatselt tee teadusse. Kriitiline on hoopis see, kui teadusest huvitatud inimeste koguarv väheneb.

Kõik riigid otsivad praegu viise, kuidas teha protsesse tõhusamaks, valida suurema mõjuga valdkondi ja saada hakkama vähemate ressurssidega. Neid märksõnu teame kõik väga hästi – rohkem koostööd, suurem mõju, parem efektiivsus. Küsimus on aga selles, kuidas see praktikas välja näeb. Ühte asja tõhusamaks tehes võib midagi muud hoopis keerulisemaks muuta.

Seega on efektiivsuse, õigluse ja tasakaalu leidmine pidevalt laual.

Nii Eesti teadusstrateegiad kui ka ETAg-i programmid rõhutavad järjest rohkem seda, et teadus peaks aitama lahendada riigi ja ettevõtluse konkreetseid probleeme – olgu selleks siis energeetika või näiteks uute tehnoloogiate arendamine. Majanduslikult on see ootus täiesti arusaadav.

Samas võivad teaduse suurimad läbimurded sündida ka uurimistööst, mille praktilist kasu ei oska keegi ette ennustada. Kuidas me saame garanteerida, et näiteks humanitaarteadused ja see nn vaba akadeemiline mõte, mis tegelikult ju tuleviku suuri läbimurdeid loob, selle “kasulikkuse” ja teadmussiirde tagaajamise taustal lihtsalt ei hääbuks?

Kristiina Tõnnisson: Tulen tagasi selle juurde, et peame leidma tasakaalu eri tüüpi teaduse toetamise vahel. See, mis ühes mõttes tundub õiglane, ei pruugi teises seda olla, aga baasseisukoht on, et ruumi peab jätkuma mõlemale.

Üks osa on sildiga raha, kus defineeritakse majanduse väljakutsed. Teisalt tuleb alati hoida ka niinimetatud “sinise taeva teadust” ehk Blue Sky Research’i – stiilis, et ma tahan näha, mis on mingi tähe taga või mida see aatom või teooria endast kujutab.

Samal ajal peame arvestama oma väikese riigi võimalustega – mida teeme enda raha eest, mida Euroopa rahaga ja mida saame teha ühiselt. Kui vaadata suuri väljakutseid, olgu need tervis, elanikkonna vananemine, kaitsetehnoloogia või energeetika, siis on need paljudel riikidel ühised.

Eri maade innovatsioonistrateegiaid lugedes on sõnakasutus ja fookusvaldkonnad peaaegu identsed. Küsimus on selles, kuidas tekitada koostööd ja mastaabiefekti – see on see, mida me taga ajame. Mõnes valdkonnas sünnib see kergemini, teistes raskemini.

Mõne aasta eest raputas avalikkust Mario Draghi raport Euroopa konkurentsivõime kohta. Seal toodi välja, et Euroopa jääb tehnoloogilises innovatsioonis ja tootlikkuse kasvus USA-le ja Hiinale alla. Meil pole suuri tehnoloogiahiiglasi ja ka meie energia on kallis.

Draghi üks sõnum oli, et Euroopa peaks innovatsioonis senisest palju julgemalt riske võtma. Kui vaadata seda Eesti mätta otsast, siis mida see meie teadussüsteemilt eeldab? Kas Eesti teadussüsteem ja meie teadlased on valmis selliseks üleilmseks, kohati lausa agressiivseks tehnoloogia ja skaleerimise võidujooksuks, mille poole Euroopa nüüd liigub?

Kristiina Tõnnisson: Ma arvan, et teadlased on valmis, aga see ei sõltu ainult neist, vaid kogu süsteemist, näiteks sellest, kui palju on avalik sektor valmis riske võtma ja eksima.

Tajun, et Eestis on väga suur hirm vigu teha ja seetõttu järgime halvas mõttes liialt eurobürokraatiat – kui tegemist on halli alaga, on parem asju mitte lubada, sest äkki me eksime. Piltlikult öeldes, selleks, et vältida kolme protsendi ulatuses eksimusi, teeme ülejäänud 97 protsendi jaoks elu keerulisemaks.

Innovatsiooniga on natuke samamoodi – sa pead lubama eksimist, sest klassikalise uurimisprojekti puhul ei saagi alati üks ühele kirja panna, mida tahad teha ja milline on oodatav tulemus. Sageli võib lahendus või läbimurre tulla täiesti ootamatust kohast.

Selles suhtes toob Draghi raport väga selgelt välja meemi, mis ütleb, et Ameerika innoveerib, Euroopa reguleerib ja Aasia plagieerib. See võtab hästi kokku, kus probleem peitub ja millele peaksime tähelepanuteraviku suunama.

Teie ametiaeg Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimehena on määratud viieks aastaks ehk 2031. aastani. Kui me kohtuksime nüüd viie aasta pärast teie ametiaja lõpus uuesti ja te vaataksite oma ETAg-i perioodile tagasi, siis milline oleks see üks, konkreetne muutus Eesti teadussüsteemis, mille puhul te tahate uhkusega öelda: “vot selle probleemi lahendasime minu juhtimisel ära”?

Kristiina Tõnnisson: Hea meelega näeksin, et neid muutusi oleks lausa mitu, aga esimesena nimetaksin teaduse mõju. Tahaksin jõuda selleni, et inimesed ütleksid: jaa, ma näen, milline mõju on teadusel Eesti ühiskonnale olnud, olgu selleks rakendus- või alusteadus.

Tahaksin näha teaduse selget mõju kõrgharidusele ehk kvaliteetse tööjõu väljakoolitamisele, ühiskondlike probleemide lahendamisele ja üleilmsele koostööle. Selle saavutamine hõlmab omakorda paljusid alateemasid, näiteks meie innovatsioonisuutlikkust ning seda, kui valmis on avalik sektor koostööks, uute ressursside kaasamiseks ja heade ideede elluviimiseks.

Mulle tundub tihti, et meie digiriigi kuvand on reaalsusest tegelikult suurem, sest mitmed teised riigid on infotehnoloogiliste süsteemide arendamisel meist juba märksa kaugemale jõudnud. Peame ausalt vaatama, milleks me tegelikult võimelised oleme ja mille alusel seda mõõdame, et saaksime öelda: jah, nüüd on hästi.

Kui kasvõi üks inimene tänaval ütleks senisest sagedamini, et küll on tore, et Eesti teadusel läheb hästi, oleks seegi juba võit. Nii nagu Eesti president on kogu rahva president, võiks ka teadus olla kogu ühiskonna ühine asi – olgu see arstiteadus, füüsika või juhtimisteadus.

Siis jääb vaid soovida, et õitseks tuhat lille Eesti teadussüsteemi põllul!

Kristiina Tõnnisson: Aitäh teile! Me jätkame nende tuhande lille kastmisega.