Tervisevetele Euroopasse või sauna taha allikatiiki ehk Allikaveega tervendamine Lourdes’ist Eesti silmaallikateni

Kristlased tähistavad üle maailma 1. septembrist kuni 4. oktoobrini loodushoiukuud, mille teema on 2026. aastal „Elav vesi“. Selle lähtekohaks on prohvet Hesekieli nägemus voolavast veest, mis tervendab maa – kuhu jõgi jõuab, seal ärkavad ellu kalad, puud kannavad vilja ja nende lehed on terviseks. Eestis valiti loodushoiukuu eriliseks alateemaks allikad, paigad, kus nähtamatu põhjavesi tuleb korraks päevavalgele ja laseb end puudutada.

Käidi palverännakul Koeru kihelkonna Norra-Oostriku allikatel ja Kose allikatelt Pikvale, avastati Nõmme allikaid, peeti palvusi, aruteluõhtuid ja loodusretki. Ka mina tegin rännaku koos piiskop Ove Sanderiga mööda allikaterohket metsa, rääkides allikatega seotud pärimusest ja nende hoidmisest. Sest elav vesi ei tähenda ainult vett, millelt loodetakse tervenemist. Elav peab olema ka allikas ise, tema ümber olev vana kuusemets, sammal puutüvedel, pisikesed sidistavad pöialpoisid, viljunud kuldkingad ja inimeste mälu. Pole kuigi aus paluda veelt tervist, kui me pole valmis hoidma tervena paika, kust see vesi tuleb. Norra-Oostriku allikate veterohkus oli tänavu erakordne, rabast valguv vihmavesi oli matnud pruuni turbakihi alla muidu nii erksinised Vilbaste allikate lehtrid. Miski on maailma kliimas muutunud, kui sellised tavatud asjad juhtuvad.

Lourdes’i allikas

Aga tagasi Prantsusmaale. Paavst peatus oma palverännul Lourdes’is Massabielle’i mustast kivist kaljukoopa ees, kus umbes 150 aastat tagasi jumalaema end lastele olevat ilmutanud ja kaljust allika voolama pannud. Ta puudutas niisket kaljut, jõi klaasitäie allikavett ja süütas küünla. Seejärel palvetas rahu, inimõiguste, haigete ja nende hooldajate eest. Kogu maailm sai seda hetke jälgida, sest see on üks väheseid allikaid, kus toimub pidev otseülekanne. Paavst tegi sedasama, mida miljonid enne teda – läks allika juurde lootusega, et kusagilt nähtava ja nähtamatu piirilt võiks abi tulla.

Käisin Lourdes’is 2018. aasta augustis koos kunstnik Anne Vasaraga. Allikas oli muljetavaldav. Väikesest grotist välja­voolav peaallikas oli peidetud klaasi taha, ikka selleks, et see tohutu rahvamass üksteist ära ei trambiks. Inimesed olid aga väga vaoshoitud ja seisid rahulikult sabas, et püüda koopaseintelt väikeseidki allikaniresid ning neid endale näole ja haiget tegevatele kohtadele panna.

Pika reisi järel oli mul piinav peavalu. Panin koopa seina mööda immitsevat allikavett näole ja valu taandus. Ma ei nimeta seda imeks. Võimalik, et aitas jahedus, puhkus, stressist vabanemine või teadmine, et olen lõpuks kohale jõudnud. Ent just siin algabki tervistava allika puhul kõige huvitavam küsimus: mis inimesega allikal tegelikult juhtub?

Euroopa terviseallikate pärimuslood kuuluvad kahte suurde rühma. Ühes on tegu püha veega, olgu see siis puudutatud Maarjast, pühakust või loodusvaimust, ning tähtsal kohal on vees pesemine, palve, ohvriand ja tõotus. Teises on tervendajaks mineraal- ja termaalvesi, mitmesuguste mineraalsooladega (väävel, raud, magneesium) rikastunud vesi. Kaasa aidata võib ka temperatuur, sest laava meie all ju pulbitseb ja soojendab terviseallikate vett. Vahel on sama allikas korraga mõlemat. Pühapaiga kõrvale kerkib ravila, ravila ümber hotellid ja termid, kuid vana komme uskuda allika pühadusse ei kao kuhugi.

Vesi mõjutab inimest: soe vann lõdvestab lihaseid, vees väheneb koormus liigestele, veemassaaž mõjutab vereringet jne. Mõne mineraalvee koostisel võib olla eriline toime. Magneesiumi- ja sulfaadirikas joogivesi võib aidata kõhukinnisuse korral, väävlivee ning soolade mõju täheldatakse naha- ja liigesehaiguste puhul. Kuurordis mõjuvad korraga nii rutiinist väljumine, puhkus kui ka teiste inimeste hool ning enda ootused ja lootused. See on kompleks, mille tegurid ükshaaval ei pruugi mõjuda.

Lourdes’i vesi ei ole haruldase koostisega ravivesi. Olles seda maitsnud, ütlen, et see on nagu täiesti tavaline kraanivesi. Selle kuulsus sündis 1858. aastal 14aastase Bernadette Soubirous’ nägemustest. Bernadette leidis ilmutuse juhatatud sogasest lohust immitseva allika. Praegu juhitakse vesi termidesse, kus haiged suplevad. Tegu on ühega vähestest maailma allikatest, mille tervenemisjuhte järjepidevalt dokumenteeritakse. Lourdes’i ametkonnale on esitatud üle 7000 paranemisteate, millest kirik on 2026. aasta sügiseks tunnistanud imeks 72 juhtumit. Need arvud ei ütle, et ülejäänud inimesed ei saanud abi. Need ütlevad, kui harva vastab üks paranemine karmidele tõendamistingimustele: haigus peab olema usaldusväärselt diagnoositud, paranemine ootamatu, täielik ja püsiv ning meditsiiniliselt seletamatu.

Tervenemisjuhud

Viimase, 72. juhtumina, tunnistati 2025. aastal itaallanna Antonietta Raco paranemist lateraalskleroosist. Ta käis Lourdes’is 2009. aastal. Järgnes kontroll aastatel 2010–2017, Milano ülikooli neuroloogide jälgimine ja 2024. aastal rahvusvahelise arstliku komitee hääletus. Viisteist aastat koguti dokumente ühe ime dokumenteerimiseks. Ja ka siis ei ütle arstlik komitee sajaprotsendiliselt, kes või mis inimese terveks tegi.

Teaduses on selline ettevaatlikkus väärtuslik. Lünk haigusloos või valesti tõlgendamine võib muutuda „imeks“. Samal ajal ei ole aus pidada kõiki paranemislugusid pelgaks kergeusklikkuseks. Vahel ongi kõige tõesem lause: „Me ei tea veel.“

Haige inimese soov jätta oma imelisest tervenemisest tõend on palju vanem kui tänapäevane meditsiin. Hispaanias Extremaduras asunud Galisteo Fuente Santa juures koguti 1526. aastal Plasencia piiskopi käsul kohtukulli ees tunnistusi. Vana pärimuse järgi käisid rändurid sellel allikal ravimas kurnatust, haavu ja erinevaid füüsilisi hädasid, mida nende pikk teekond kaasa tõi. Vee joomine ja sellega pesemine pidi taastama elujõu. Kuid allikas on kuulsaks saanud Juan Pariente looga. Pidevate palavikuhoogude käes vaevelnud mees olevat kanderaamil allikale viidud, seal end pesnud, söögiisu tagasi saanud ja mõne päeva pärast tervena koju läinud. Hilisemas imede kataloogis leidub paranenud pimedaid, liikumisvõimetuid, songa ja raskete haavanditega inimesi. Me ei saa neid kirjeldusi lugeda nüüdisaegsete haiguslugudena, kuid need pole ka lihtsalt suvalised rahvalood – keegi pidas vajalikuks kutsuda sellisel juhul kohale kohtumehe, kes tervenenu sõnad kirja pani. Ju oli selles üksjagu tollaste rikaste soovi leida eluvett.

Aga ka lähemalt ja hilisemast ajast võime leida allikate juurest tervenemisjuhte: Läti Bārbele väävliallika juurde viis Riia arst Theophil Benjamin Graf 1739. aastal kümme garnisonisõdurit. Hilisema meditsiiniajaloolise käsitluse järgi põdesid nad skorbuuti ja kõhuvesitõbe, neil olid paranematud jalahaavandid ja ühel mehel luumurd. Kõik peale luumurruga sõduri olevat paranenud. Teade jõudis Kuramaa hertsogi Ernst Johann Bironini, kes toetas allikale ravipaiga rajamist.

Leedu ajaloolane Teodor Narbutt on kirjeldanud omaenda ravimist Druskininkais. 1814. aastal liikus ta vaevu ja Vilniuse arstid ei andnud talle palju paranemislootust. Kohalik ravitseja Sūrutis tõi talle hommikuti savikannuga mineraalvett ja tegi teise allika veest vanni. Esimese kuuri järel ei läinud jalad paremaks, küll aga paranesid uni, seedimine ja söögiisu. Järgmisel aastal suutis Narbutt juba karguga üle toa minna, kolmanda kuuri järel pidas ta end terveks. Just aeglase, tagasilöökidega paranemise kirjeldus mõjub usutavamalt kui üheainsa supluse järel kõrvale heidetud kargud. Druskininkais pumbatakse vett, nagu meil Värskas, 300 meetri sügavusest puurkaevust. Seda soolast vett ei tohi juua, see on mõeldud ainult välispidiseks kasutamiseks. Vett kasutatakse tänapäeval näo, käte ja kaela loputamiseks, naha värskendamiseks ja noorendamiseks.

Vanades ülestähendustes leidub ka lugusid, kus vesi ei aidanud. Galisteo Fuente Santa juurde viidi XVI sajandi paiku pime nelja-aastane tüdruk, kelle silmi allikavesi terveks ei teinud. Siiski on kirja pandud, et tema nägemine taastus pärast piiskopi õnnistust. Tänapäeva lugeja ei pea uskuma loo lõpus juhtunud imet, aga tore on, et allikaveega tervendamise ebaõnnestumine jäeti kirja. Kui kõik patsiendid tervenevad, siis ei ole tegu meditsiini, vaid reklaamiga.

Kaasaegsed teadmised annavad põhjust mõõdukaks optimismiks. Teadusuuringud näitavad, et kõige järjekindlamalt otsitakse ja saadakse abi mõne luu- või lihaskonna haiguse puhul, on näiteid liigesevalu ja -jäikuse vähenemisest, liikumisvõime taastumisest ja elukvaliteedi paranemisest, mõnes uuringus püsis mõju mitu kuud. Võimalikku abi saadakse ka veenipõletike ja psoriaasi korral.

Aga Eesti?

Eestis ei ole nii täpselt dokumenteeritud tervenemisjuhte, küll aga on meil hulgaliselt arhiividesse talletatud rahvapärimust tervendavate allikate kohta.

Kõige suurema rühma moodustavad silmaallikad. Toomas Tamla uurimustele toetudes võib öelda, et need moodustasid Eesti ravi- ja terviseveeallikatest üle kahe kolmandiku. Silmahaiguse alla mahub rahvapärases kõnes palju: punetavad, kipitavad ja rähmased silmad, nõrgenev nägemine ja mõnikord isegi pimedus. Vett tõsteti taldrikule või kaussi ja niisutati sellega silmi, pesti kogu nägu või pisteti silmnägu vette ja pilgutati vee all silmi. Mõnest allikast viidi vett ka haigele koju. Kõige kuulsam silmaallikas on Helme Arstle allikas, mille kohta on 150 aasta jooksul kogutud tervenemislugusid isegi kaest paranemise kohta. Silmaallika puhul peeti eriti heaks põhja või päikesetõusu poole voolavat vett, kuigi kõigi kuulsate ravi­allikate puhul see reegel ei kehti.

Teise suure rühma moodustavad nahaallikad. Neid nimetati tervise-, pidali- või maa-aluste allikateks. „Maa-alused“ ja „maalised“ ei tähendanud üht tänapäevast diagnoosi, vaid mitmesuguseid lööbeid, kärnu, sügelisi, paiseid ja muid nahamuutusi, mis arvati olevat saadud maast, keelatud kohale astumisest või maaema pahameelest. Tänapäevases mõistes võis see tähistada ka allergiat. Haigus tuli viia tagasi sinna, kust see oli tulnud. Sellepärast pesti haiget kohta allikal ja jäeti vette või kaldale hõbevalget, vaskraha, lõnga või muu väike and. Saula Siniallikate veega raviti pärimuse järgi silmi, kuid ka sügelisi ja teisi nahahaigusi. Allikaveest loodeti abi haavadele, soolatüügastele ja tedretähtedelegi.

Kolmandasse rühma võib koondada elu- ja terviseallikad, mille vesi pidi kosutama kogu inimest. Seda joodi nõrkuse, sisemiste vaevuste ja valude korral, sellega pesti nägu, et säilitada noorus ja sile nahk. Püha vett viidi sünnitanud naisele, et ta kiiremini kosuks, ja loomadele, et tõbi ja kuri silm karjast eemale jääksid. Taevaskoja Emalätte kohta räägiti, et sellesse istudes võis naine käima peale saada; lastesaamise probleemid olid olulised juba vanal ajal. Muinasjuttude eluveel oli veel suurem jõud, see parandas isegi surmavad haavad, andis tagasi nägemise, tegi vana inimese nooreks ja tugeva mehe veel tugevamaks. Kuusalu allikas on selle poolest kuulus, seda vett on veetud Eestist teiste maade kuningakodadesse.

Eraldi võib rääkida mineraalse maitse või lõhnaga vetest. Rauarikas vesi jätab kividele roostekarva jälje, väävlivesi annab endast märku mädamuna meenutava lõhnaga, sügavamast maapõuest saadud mineraalvesi võib olla soolakas. Juba Ludwig August Mellini „Liivimaa atlases“ (1791–1810) oli Rakvere lähedale märgitud kaks mineraalveeallikat. Mineraalvee ravitoimet hakati uuemal ajal seletama keemia abil ja vett kasutama kuurortides joogiks või vannideks. Värska mineraalvesi kuulubki juba teistsugusesse maailma kui metsas samblasülest väljavoolav silmaallikas, see saadakse puurkaevudest ja selle koostist saab mõõta. Ometi on ka siin vana saladus alles – maa seest tulevas vees on midagi, mida tavalises vees ei ole. Looduslikke kuumaveeallikaid Eestis ei ole, seepärast sündis soe ravivesi saunas, vannis ja hiljem sanatooriumis.

Tervisevett liigitati ka kasutamisviisi järgi. Oli vett, mida joodi, ja vett, millega pesti või millesse haige koht või kogu keha kasteti. Vett mindi võtma enne päikesetõusu, neljapäeva õhtul, jaaniööl või mõnel suurel pühal. Mõnikord tuli juua üheksa suutäit või ammutada üheksa korda. Kuulsast allikast haigele viidud pudel mässiti riidesse, et valgus vee väge ära ei võtaks. Allikale ei mindud lärmates. Kindlasti tuli kahja anda ja mõnikord ei tohtinud lahkudes tagasi vaadata.

Kas allikavesi ka tegelikult ravis? Puhas vesi võis silmi niisutada, silmade kuivus tegi häda ka enne ekraaniajastut. Külm vesi võis nahka jahutada ja haava puhastada. Mõne allika mineraalid võisid tõesti mõjuda teisiti kui tavaline kaevuvesi. Kuid praegusel ajal võivad ka kristallselges allikas olla bakterid, nitraadid või taimekaitsevahendite jäägid. Vigastatud silma ei maksa pesta kontrollimata allikaveega ja raske haiguse puhul ei asenda palverännak arstiabi.

Kui paavst Leo XIV jõi Lourdes’i allika­vett, siis andis ta inimestele eelkõige lootust, et parenemine on võimalik. Teadus peab küsima, kas vesi on puhas, milliseid aineid see sisaldab, kui kaua selle mõju kestab ja millega tulemust on võrreldud. Pärimuse uurija küsib, miks mindi allikale öösel, miks jäeti maha hõbedat, kelle lugu paigaga seoti ja kuidas raviteadmine põlvest põlve liikus. Haige inimene küsib sageli palju lihtsamalt: kas allikalt võiks abi saada?

Lourdes’is vaatasin õhtul hotellitoast, kuidas kolonn kolonni järel tulid inimesed allika juurde. Mõni kõndis ise, mõni toodi spetsiaalses vankris. Kõik püüdsid saada kas või ühe tilga vett. Tookord kirjutasin, et kogu selle pühaduse jagajaks on pisike koopaallikas, millesse usutakse. Nüüd ütleksin, et allika vägi sünnib vee, maastiku, rituaali, jutustatud lugude ja hoolivate inimeste kohtumisel. Kui ükski neist kaob, jääb midagi vähemaks.

Euroopa tervistavate allikate kõige kindlam ime on ehk see, et vesi kutsub inimesi enda juurde. Sunnib kummarduma, paluma ja tunnistama, et kõike ei saa omada ega lõpuni seletada. Kuid vett saab hoida. Ja kui meil õnnestub hoida puhtana allikas, et selle juurde saaks abi otsima tulla ka saja aasta pärast, siis on seegi täiesti mõõdetav ime.

The post Tervisevetele Euroopasse või sauna taha allikatiiki ehk Allikaveega tervendamine Lourdes’ist Eesti silmaallikateni appeared first on Sirp.