Soome-ugri rahvaste toetamine on meie rahvusliku julgeoleku ja identiteedi küsimus
Viimased aastad on olnud soome-ugri rahvaste koostöö seisukohalt turbulentsed, üksteise järel on eksisteerimast lakanud või kokku tõmbunud mitmesugused soome-ugri rahvaste koostööd arendavad üritused ja organisatsioonid. Venemaa Föderatsioonis leitakse, et soome-ugri rahvaste koostöö arendamiseks senisel kujul ei ole raha ega ka otsest vajadust, sest see viib sealseid soome-ugri rahvaid eemale vene keele ja kultuuri rikkusest. Kui seal soome-ugri koostööst ka räägitakse, siis ikka Venemaa Föderatsiooni rahvuste ühtsuse ja imperialistliku poliitika kontekstis, kuhu ei kuulu kontaktid eestlaste, soomlaste ega ungarlastega – meid ei ole olemaski ja on selge, et koostööd peetakse Venemaa Föderatsioonile vaenulikuks.
Samal ajal Venemaal ju siiski midagi toimub, ent paraku saadab kõiki sealseid suuremaid soome-ugri rahvaste suurüritusi militaristlik-propagandistlik sõjatrumm, mis nõuab verd. Valage verd-verd-verd, kallid soome-ugrilased, kaitske, vabastage maad ja saage surma, sest Venemaa vajab praegu just seda!
Muidugi ei räägi Venemaal keegi soome-ugri rahvaste õigustest, keelte hävimisohtu sattumise juurpõhjustest ega praegusest rahvuslikust olukorrast. Katsed neil teemadel olgu kodumaal või rahvusvahelistes organisatsioonides rääkida on karistatavad ja nii istuvad eeluurimise all või lausa koloonias mitmed soome-ugri rahvaste aktivistid, tingimisi või rahaliselt karistatuid on rohkemgi veel. Osa protestijatest või teisitimõtlejatest on aga riigist lahkunud.
Üheskoos ei ole me väikesed
Kuidas peaksime nüüd käituma meie, eestlased – Eesti Vabariik? Millised on meie võimalused soome-ugri rahvaste toetamiseks, kas üldse tahame soome-ugri rahvaid toetada? Selgitan, mida toetamise all silmas pean. Kindlasti pean vajalikuks kõikvõimalike soome-ugri rahvaste koostööd arendavate ja soome-ugri rahvaid tutvustavate ürituste jätkuvat ja laialdast korraldamist. Seda nii teaduslikul, aga eriti kultuuri- ja haridustasandil. Väga tähtis on soome-ugri rahvastele – väikerahvastele – teatava ühtsustunde loomine, kuvand, et oleme võrdsed ja meie rahvuslikud saavutused on väärtustatud. Sellise ühtsustunde loomise jaoks on üks olulisi sündmusi hõimupäeva tähistamine, mis peaks olema eelkõige meie haridusasutustes enesestmõistetavalt päevakavas. Paraku ei ole see nii, sest millegipärast arvatakse, et soome-ugri teema on nagu mingi teine, kõrvaline, soomlasi või teisi soome-ugri rahvaid puudutav asi. Unustatakse, et see on meie enda asi, et me ise oleme soome-ugri rahvas ja meie keel, eesti keel, on soome-ugri keel. Nii et soome-ugri rahvaste toetamine on tegelikult meie enda, meie rahvusliku identiteedi toetamine. Muidugi on see ka riikluseta soome-ugri rahvaste toetamine, nende keele ja kultuuri väärtustamine, nende peale mõtlemine praeguses kirjeldamatult raskeks muutunud olukorras. Mõtlemine on kindlasti vähim, mida eestlased teha saavad, kuid iga väiksemgi soome-ugri rahvaid ja seeläbi meidki tutvustav tegevus on suur rahvuslik väärtus. Ühest küljest mõtleme nii eestlasi suuremaks – on meil ju ikkagi pea 25 miljonit keelesugulast, seda pole vähe. Teisest küljest jõuame nii mõeldes ka kultuuriliselt sügavama, identiteeti kandva väärtuseni – mõelgem näiteks Kaljo Põllu ja Veljo Tormise loomingule või Lennart Mere filmidele.
Vaid kolmel soome-ugri rahval, eestlastel, soomlastel ja ungarlastel, on oma riik, praeguses olukorras on sellel eriline tähendus. Kuulume nii Euroopa Liitu kui ka NATOsse, kuid meie rahvaid seovad veelgi tihedamad sidemed, mis haaravad pea kõiki eluvaldkondi. Ikkagi tundub, et vajaksime mingit veel erilisemat ühtsustunnet, mis võimaldaks paremini konsolideerida lähedasi rahvaid. Konsolideerida nii, et oleksime peaaegu üks. Eestil on näiteks Soomega arvukalt koostöö- ja sõpruslepinguid, mingil määral suhtlevad ka hõimumaade kohalikud omavalitused ja koolid. Kuid see on kaootiline ja minu tähelepanekute järgi kaugel sellest, mis toimus 1990ndate alguses.
Milles asi? Selle peale võiks mõelda, eriti praegusel keerulisel ajal, mil riikliku julgeoleku kõrval oleks vaja rääkida rahvuslikust ja identiteedijulgeolekust. Kas ei peaks suhtlust otsustavalt tihendama just läbikäimisega kas või hõimupäevade ajal, ideaalis aga muidugi aasta ringi? Oleme ju hõimurahvad aastaaegadest sõltumata.
Hõimurahvaste programm peab jätkuma
On veel üks toetamise tasand, mis teeb mind eriti murelikuks. See on Eesti riigi tasand ehk meie riiklik poliitika, ütleks –moraalne vastutus. On tõsi, et juba Eesti riigi olemasolu toetab soome-ugri rahvaid, kuid lisaks sellele toetab riik ka Fenno-Ugria Asutust, mille põhikirjaliseks ülesandeks on arendada koostööd uurali rahvaste vahel ning toetada uurali rahvaste kultuuri, hariduse ja teaduse arendamist. Fenno-Ugria initsiatiivil ja Eesti Vabariigi valitsuse otsusega kutsuti 1998. aastal ellu hõimurahvaste toetamise programm.
See programm, praeguse nimetusega meede, on enam kui 25 aasta jooksul toetanud pea tuhandet projekti. Kandvam osa kuulub haridusprojektidele, tänu millele on meie kõrgkoolides saanud hariduse sadu soome-ugri rahvaste üliõpilasi. Toetatud on ka soome-ugri rahvaste rahvuskeelse teaduse arengut ning tõlkekirjanduse ja ilukirjanduse väljaandmist. Hõimurahvaste programm kujunes tähtsaks toetusallikaks soome-ugri rahvaste rahvuskeeltes kirjutavatele kirjanikele, kes tihtipeale pidid kuulma Venemaa riigiametlikelt, et nende raamatute väljaandmiseks ei ole raha. Ülimalt hinnatud on olnud programmi tegevus soome-ugri rahvaste kultuuriloojate ja ühiskondliku elu edendajate tunnustamisel, sest programm annab välja mitut preemiat, mis motiveerivad soome-ugri rahvaste aktiivi tegevusi.
Kahjuks jõudis hiljuti meieni uudis, et haridus- ja teadusministeeriumi poolt hallatav hõimurahvaste toetamise programm võib lõpetada tegevuse, sest Venemaa alustas sõda Ukrainaga ja Eesti on lõpetanud koostöö Venemaal elavate soome-ugri rahvastega. Ehk siis soome-ugri rahvaste toetamisel ei ole enam meie riigi poliitikas kohta, nii näivad ütlevat hõimurahvaste programmi haldavad ministeeriumiametnikud. See tähendab, et on ununenud, et ilma riikluseta soome-ugri rahvad moodustavad meie kultuurilise ja keelelise tagala, kui kaovad nemad, siis võiks juba täna püstitada küsimuse, kes kaob järgmisena. Praegune olukord on ju selline, et Venemaa soome-ugri rahvaste keelte ja kultuuride säilimine ja arenemine on peaaegu võimatu ilma välisabita. Kes veel peaks aitama kui mitte Eesti, Soome ja Ungari?
Nagu ütles 1993. aastal hõimupäevadel Eesti Vabariigi president Lennart Meri: „Eesti, Ungari ja Soome on ainsatena soome-ugri rahvastest loonud oma sõltumatud riigid, peame selgesti tajuma enda kohustusi oma keelesugulaste suhtes [—].“1 President Toomas Hendrik Ilves on samuti rääkinud Eesti vastutusest väikeste riigita rahvaste, nende kultuuri ja omapära ees.
Nüüd paistame olevat sisenemas ajajärku, mida võib iseloomustada kui suurriiklike ambitsioonide ajastut, mis ähvardab nõrgemaid ja väiksemad. Väiksemad riigid, kes lõpetavad riikluseta väikerahvaste ja oma sugulasrahvaste toetamise, õõnestavad sellega omaenda rahvuslikke põhiväärtusi, keele- ja kultuurijuuri.
On veel üks huvitav aspekt, nimelt Venemaa reaktsioon. Informatsioon, et Eesti Vabariik võib lõpetada soome-ugri rahvaste toetamise, on arvatavasti muusika vene riigiametnike kõrvadele. Kremlis kõlab aplaus – ära tegid, ise tegid! Soome-ugri rahvaste toetamine on sealsete ametnike närvidele käinud juba pikka aega, toon siin näiteks Venemaa Föderatsiooni riigiduuma kunagise esimehe Sergei Narõškini reaktsiooni udmurdi keeleteadlasele ja poeedile Aleksei Arzamazovile, kui viimane kiitis meie hõimurahvaste programmi, mis toetab udmurdikeelse kirjanduse väljaandmist, aga Venemaa seda piisavalt ei tee. Narõškin vastas, et Eesti ei toeta udmurte mitte oma, vaid USA rahaga, toetuse eesmärgiks on aga Venemaa kodanikkonna lõhestamine ja välissurve avaldamine.2
Kuidas edasi? Kindlasti peab hõimurahvaste toetamise meetme (programmi) tegevus Eesti jätkuma, sest see on meie rahvusliku julgeoleku, meie rahvusliku identiteedi ja väärtuste küsimus. Toetades soome-ugri rahvaid, aitame iseennast.
1 Jaak Prozes, Hõimupäev riiklikuks tähtpäevaks!? – Delfi 9. X 2010.
2 Сергей Нарышкин обеспокоен иностранной поддержкой литераторов, пишущих на языках народов РФ. – Inform-24.com, 21. II 2016.
The post Soome-ugri rahvaste toetamine on meie rahvusliku julgeoleku ja identiteedi küsimus appeared first on Sirp.
