Kuidas teha häid otsuseid siis, kui täielik kindlus puudub?

Küsimus on selles, kuidas teha otsuseid tuginedes teadmistel põhinevale infole ja kogemustele ning samal ajal säilitada ratsionaalne otsustusvõime. Lisaks tuleb teadvustada võimalikku kallutatust ja olla valmis vajadusel tehtud otsuseid ümberhindama.

Just nendele küsimustele keskendus 22. septembril Eesti alalises esinduses Euroopa Liidu juures toimunud Eesti Teadusagentuuri Brüsseli esinduse 14. aastapäevaseminar „Who Decides: The Science of Decisions“. Aruteludes vaadeldi otsustusprotsessi eri tasanditel: igapäevaharjumustest ja tehisaru kasutamisest kõrgetasemelise poliitikakujundamiseni.

Üheks läbivaks aruteluteemaks oli, kuidas teha häid otsuseid olukorras, kus infomüra on suur aga tõendusmaterjal on paratamatult puudulik, aega on vähe ja vastutust ei ole võimalik kellelegi teisele edasi anda. Avasõnavõtus võrdles Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Kristiina Tõnnisson Brüsseli esinduse 14. sünnipäeva teismeeaga, mil autoriteeti hakatakse üha enam küsimärgi alla seadma. See metafoor võttis kokku seminari keskse küsimuse: kes otsustab, mille põhjal otsustatakse ning millal tekib vajadus seniseid eeldusi ja arusaamu ümber hinnata?

Five ideas worth taking from the seminarViis olulist mõtet, mida seminarilt kaasa võtta

1. Ratsionaalsus sõltub kontekstist

Arutelus tõdeti, et inimesi ei ole mõistlik jagada lihtsustatult ratsionaalseteks ja irratsionaalseteks otsustajateks. See, kuidas me mõtleme ja otsuseid teeme, sõltub olukorrast: kui kiiresti tuleb otsustada, kui palju on meil aega mõelda, millised on meie varasemad kogemused ja teadmised ning milline on lahendamist vajav ülesanne. Kiire ja harjumuspärane otsustamine ei tähenda tingimata halba otsust.Oluline on aga aru saada, millel see otsus põhineb ja kas ühes olukorras omandatud kogemus on teises olukorras asjakohane.

„See, mida me nimetame sisetundeks, on sageli segu eelistustest, intuitsioonist ja asjatundlikkusest,“ ütles rakendusliku käitumisteaduse ekspert Silja-Riin Voolma.

Sotsioloogiaprofessor Veronika Kalmus lisas, et infokeskkond kujundab meie otsuseid, mõjutades seda, millist infot me märkame, mida peame oluliseks ja mida usaldusväärseks. Meedia kujundab omakorda seda, milliste teemade ja seisukohtadega inimesed kokku puutuvad. Samal ajal kipume otsima ja uskuma infot, mis toetab meie varasemaid arvamusi – seda nimetatakse kinnituskalduvuseks (ingl. k. confirmation bias).

2. Tehisaru ei lahenda otsustamisega seotud probleeme inimese eest

Tehisaru suudab töödelda informatsiooni märkimisväärses mahus, kuid see ei tähenda, et tehisaru otsused oleksid automaatselt õiged või erapooletud. Tallinna Tehnikaülikooli uurimisgrupi „Next Gen Digital State“ nooremteadur Uku Sildoja võrdles tehisaru niinimetatud musta kasti inimese sisetundega: mõlemad võivad anda kasuliku vastuse, ilma et otsustuskäik oleks täielikult läbipaistev.

Seega ka tehisaru vastustes jäävad alles nii olemasolevad kallutatused, ebakindlus ning inimese vastutus lõpliku otuse ees. Inimese lisamine tehisaru vastuste kontrollijaks aga ei ole piisav kaitsemeede. Kontrollijal peab olema aega, teadmisi ja tegelik võimalus süsteemi järeldusi kahtluse alla seada või ümber lükata. „Inimesed võivad üsna kiiresti muutuda lihtsalt templiks, kes panevad süsteemi tehtud otsusele oma nime alla,“ lisas Sildoja.

Sildoja soovitas kasutada tehisaru eelkõige rutiinsete juhtumite puhul, kus selle kasutamisega kaasnevad riskid on väikesed. Keerukamad või suure mõjuga otsused peaksid siiski jääma ekspertide teha.

Tehisaru võiks tema sõnul vaadelda kui uut töötajat: süsteemile saab anda rohkem iseseisvust alles siis, kui selle töökindlus on korduvalt tõestatud, säilitades samas pideva järelevalve ja pistelised kontrollid.

3. Tõenduspõhisus peaks olema otsustusprotsessi kaasatud algusest peale

Teadusuuringud avaldavad kõige suuremat mõju siis, kui neid kasutatakse juba probleemi määratlemisel, võimalike lahenduste leidmisel ja nende hindamisel. Kui eksperdid kaasatakse alles pärast poliitilise seisukoha kujunemist, võib tõendus muutuda vaid juba tehtud otsuse põhjenduseks.

Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (DG JRC) asepeadirektor Maive Rute hinnangul pakub Teadusuuringute Ühiskeskus võimalust seda lõhet vähendada. Teadusuuringute Ühiskeskuse eesmärk on tuua kokku eri valdkondade eksperdid, testida mudeleid ning koondada teaduslik info sellisesse vormi, mida poliitikakujundajad saavad otsuste tegemisel kasutada.

„Teadus ei peaks olema nagu maitseaine, mida toidule hiljem peale puistatakse, vaid poliitikakujundamise loomulik osa,“ ütles Rute.

Samas ei taga hea teadus automaatselt ulatuslikku mõju. Otsuseid ja protsesse mõjutavad inimesed, kes panevad teemad päevakorda, koostavad esimesed eelnõud, esitavad argumente või otsivad neile toetust. Seetõttu on vaja toimivaid viise, kuidas teadmine jõuaks otsustajateni juba protsessi alguses.

4. Heast teadusest üksi ei piisa, vaja on ka head nõu

Teadlastelt oodatakse, et nad eristaksid seda, mida me teame, sellest, mida me veel ei tea, ning tooksid välja järeldused. Poliitikakujundajad peavad aga mingil hetkel tegema valiku ja otsustama tegevussuuna. Teadus aitab vähendada ebakindlust ja kontrollida eeldusi, kuid annab harva ühe kindla vastuse, millele otsustusprotsessis tugineda.

„Suurepärane teadlane ei pruugi tingimata olla hea nõuandja otsustajatele,“ ütles endine välisminister ja kaitseminister Jüri Luik.

Hea nõuandja ülesanne on keerulist infot selgitada nii, et olulised nüansid kaduma ei läheks, ilma liigse lihtsustamiseta. Ta peab suutma välja tuua olulised faktid, selgitada peamisi määramatusi, kirjeldada realistlikke valikuid ja nende võimalikke tagajärgi. See on eriti oluline välis- ja julgeolekupoliitikas, kus sündmused võivad areneda kiiremini kui teadusuuringud valmivad ning kus tuleb kriitiliselt hinnata ka ekspertide sõltumatust ja seda, millistele teadmistele nende hinnangud tuginevad.

5. Otsustamata jätmine on samuti otsus

Oluliste otsuste puhul ei ole alati võimalik oodata, kuni ebakindlus täielikult kaob. Viivitamine võib tähendada kasutamata jäänud võimalusi või anda otsustamise teiste kätte. Seetõttu peavad otsustajad hindama, millal olemasolev teadmine on tegutsemiseks piisav, selgitama välja otsuse aluseks olevad eeldused ning mõtlema läbi, milline uus teave võiks õigustada kursimuutust.

Nagu märkis Euroopa välisteenistuse (EEAS) asepeasekretär Matti Maasikas, on otsus seda tugevam, mida rohkem toetub see varasematele uuringutele ja tõendusmaterjalile. Samal ajal aga tuleb otsuseid teha tegelike tähtaegade raamides ning otsustamine ei saa jääda uute teadmiste ootele.

See on eriti oluline suurtes organisatsioonides, kus kollektiivse otsuse muutmine võib sageli osutuda keerulisemaks, kui selle tegemine. Seetõttu peab valmisolek vajadusel kurssi muuta olema otsustusprotsessi osa juba algusest peale.

„Võib otsustada ka mitte midagi teha, kuid siis peab see olema teadlik otsus,“ lisas Jüri Luik.

Peamine õppetund

Hea otsustamine ei tähenda valikut teaduse, kogemuse ja kaalutlusvõime vahel. See eeldab kõigi kolme ühendamist ning selget arusaama nende piiridest.

Eesmärk ei ole teha täiuslikku otsust. Olulisem on teha olemasoleva teadmise põhjal parim võimalik ja hästi põhjendatud otsus ning olla valmis uut infot arvestades otsust ümber hindama.

Vaata kogu ürituse galeriid Flickris.