Jumalaga minu varandus ja loomad

Heiki Pärdi mahukas raamat – tahaks selle kohta ütelda, koguteos – Stalinit Eesti külas aega veetmas siiski ei kujuta. Peategelane on Eesti küla, mitte Stalin; raamatu lehekülgedele on koondatud suurteose mastaabis erinevaid hääli ja külakogemusi. Tegu on lausa matstraadiliku küllusega, millegi Harala elulugude ja Palanumäe romaanisarja vahepealsega, ainult et häälte taga on (mõne erandiga) tegelikult elanud inimesed, Eesti külarahvas. Autori roll on olla kuulaja ja konferansjee, kes lisab siin-seal lühikese omapoolse kommentaari, loob sildu eri teemade ja vaatepunktide vahele. Nii on sündinud erakordselt vahetu ja ajastutundlik teos, mida saaks suurepäraselt kasutada nii keskkooli ajalootunnis kui ka kas või filmistsenaariumi „Stalin Eesti külas“ algmaterjalina.

Kes on need, kes siin kõnelevad? Siinkohal tuleks teha suur kummardus autorile, kes mitte ainult ajaloolase, vaid ka ajaloopärandi kogujana on teinud hindamatut tööd juba aastakümneid. Esimene H. Pärdi allkirjaga küsitlusleht, toona suunatud Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi kirjasaatjatele, on aastast 1977 ja kannab pealkirja „Nahk ja parkal“. Pärdi 1986. aasta küsimustiku „Eesti kolhooside rajamisest ja algusaastaist“ vastuseid on kasutatud ka vast­ilmunud raamatus, nii nagu ka 2000. aasta küsitluslehe „Elu nõu­kogude ajal I“ materjale. Ise olen varasema uurimistöö käigus põnevusega lugenud Pärdi 1993. aasta küsitluslehele „Kodu ja pere“ vastuseks saadetud kirjatöid. Etnograafide temaatiliste küsitluskampaaniate tulemusena on meie käsutuses väga rikkalik ja tänuväärne materjal.

Noorte hääled

Osaliselt on siinne materjal ajaloohuvilisele lugejale tuttav – ohtralt on ära toodud väljavõtteid näiteks Jaan Roosi päevikutest, mis on nüüdseks juba pea kolm aastakümmet olnud lugejaile kättesaadavad. Jaan Roosi vaade raamatus siiski ei domineeri, Pärdi reastab tihtipeale võrdlevalt mitut allikat. Raamatu algosa ilmestavad noore neiu Adele Jeeriku (1921–2004) märkmed aastaist 1939–1941 –kahju, et seda päevikut pole suuremas mahus raamatu lisana ära trükitud.

Jeeriku sulest avaneb mitmekülgne pilt noil aastail läbielatust: kuhjuvad argised põllutööd, noorte naljatlemine, mure venna ja teiste „redumeeste“ saatuse pärast, öine Soome raadiojaama kuulamine, ruttamine juuksurisse „elektrilokke“ tegema, kõhedustunne nii huvitavate kui ka hirmuäratavate „kirgiislastega“ suheldes, mure selle pärast, mis toimub kaugemal Eestis ja imestamine ajaloo keerdkäikude üle. Kuidas ometi tervitatakse rõõmuhõisetega nüüd sakslasi, „keda Eesti verivaenlasena üle paarikümne aasta tagasi oma riigi piirest koos venelastega välja peksis“ (lk 39). Kartulivõtt, peod, värskete kalmude õudus ja juuksuri rõõmus „elektrituli“ segunevad näiteks selles värvikas tekstikatkes 1941. aasta sügisest:

„Järgneva nädala alustame kartulivõtuga, hoogus ka talivilja seemendamine ja rehepeksud taludes. August sõitis juba linna. Pühapäeval 5. okt on Velisel pidu, Nurtus juba üks ja Valgus 2 peetud. Tuleva pühap kuuldavasti jälle Valgus, hulluks läevad küll pääle sõja, ei enam ühtki püha tantsimiseta. 8-ma õhtu sõidame Teelega Märjamaale elektrilokke „lanšeerima“, saame värsked kenad pead, hind ka 30 rubli, kena raha kevadega võrreldes. Sõidame pimedas ka alevivahe läbi, varemeid kerkib siin ja seal vaheldumisi sõdurite kalmuküngastega. Midagi õudsat ja valusat haarab selline nähtus öövarjudes, ja me ruttame juuksuri man’, kus hele ja rõõmus elektrituli loob uue meeleolu“ (lk 43).

Valusad on peatükid küüditamistest. Seda Eesti ajalookirjutuses üsna põhjalikult läbikirjutatud teemat (vt nt Aigi Rahi-Tamme rohkeid kirjutisi) ilmestavad raamatu lisadena toodud nimekirjad küüditatute varast, mis annavad tunnistust Eesti jõukamate maamaja­pidamiste heast elujärjest. Pärdil on abivalmis kolleegi kaudu õnnestunud leida ja ära trükkida ka Läänemaalt küüditatud koolitüdruku sõbratari järelehüüd: „On õhtu, istun üksinda toas. Päeval pole nagu midagi peale nukruse, kuid õhtul. Eile õhtul ma oleksin otse kisendanud, oleksin lõhkunud midagi, et millegagi oma valu leevendada. Mul on kahju kõigist, kõigist, kuid suurim kahju Helmist. Ma nutsin loomakasvatustunnis, lihtsalt seepärast, et mul pole seda, kelle käest küsida, kas Sa teed nii ja kuipalju Sul välja tuleb, sest arvestasime kvartali aruannet. Sinu koha hoian vabaks ega lase ka kedagi siia istuda. Samuti tegin korralduse hoida vaba voodi koht. Korjasin kokku kõik asjad, kandsin voodi pööningule. Mõtlesin ja rääkisin, et nagu surnud. [—]

04.04.49 [—] Olen läbi elanud venna surma, isa surma ja tädi mõrvamise, kõik kallid inimesed mulle, isegi mu saatus on nende läbi muutunud, kuid Helmi lahkumine tundus mulle kõige valusamana neist. Vast ka seep, et on üldrahvalik lein. [—] Elu on nii võimatumast võimatum. Ma ei tea, mis peaksin tegema, et saaksin tagasi oma meeleolu vähemalt pisutki“ (lk 177).

Ajaloo kiirenemine

Kolhoosidesse astumise teema ja kolhooside algusaastad saavad raamatus õigustatult rohket tähelepanu. Teame, et 1949. aasta märtsiküüditamine likvideeris metsavendade toetusbaasi ja viis massilisele kollektiviseerimisele, ent Pärdi raamatust tuleb selgelt välja selle protsessi meeleheitlik kiirus. Oldi kindlad, et järgneb uus küüditamislaine, et pole kolmandat teed – kas kolhoosi või Siberisse. Gustav Põldmaa päevikumärkmete põhjal: 27. märtsi öösel vastu 28. märtsi on „suur inimeste küüditamine Siberisse“; 29. märtsil on selgituskoosolek kolhoosi asutamise heaks; 30. märtsil annab Põldmaa sisse kolhoosi astumise palve, 31. märtsil lõpliku avalduse. „Sellega olen ma oma talust ja loomadest ühes põllumajandusinventariga igavesti lahti. Kõigest, mis ma oma eluteel olen omale soetanud ja korjanud, oma noorest põlvest saadik oma raske tööga. Jumalaga minu varandus ja loomad“ (lk 388). Sama turbo-ajakava on iseloomulik kogu Eesti kollektiviseerimisele: „Märtsi lõpus ja aprillis tehti keskmiselt 100 kolhoosi päevas,“ kirjutab Pärdi kokkuvõtlikult (lk 186). Ajakirja Sotsialistlik Põllumajandus 1949. aasta juuninumbri järgi: „Kui möödunud aastal kevadkülvi ajaks oli vabariigis ainult 59 põllumajanduslikku artelli, siis tänavu teostasid meil kevadkülvi juba ligi 3000 artelli“ (lk 197).

Normipäev ei võrdu tööpäevaga

Stalini aja kolhoosielust arusaamiseks on vaja mõista, mida kujutab endast normipäeva mõiste – Pärdi raamatus tuleb see korduvalt jutuks, seletus aga jääb kesiseks. Kolhoosis peeti arvet tehtud normipäevade üle ning normipäevade alusel maksti kolhoosnikele korra aastas töötasu; sealjuures sõltus normi­päeva tasu suurus ressurssidest, mis jäi kolhoosile alles pärast riiginormide tasumist. Normipäeva tasu võis siis olla sisuliselt olematu – Põldmaa kurdab 1954. aastal, et „[t]ööinimene ei saa kahte toosi tuletikke osta ühe tööpäeva palga eest“ (lk 402).

Segaseks teeb asja aga see, et üks normi­päev ei võrdunud kolhoosi ühe tööpäevaga. Näiteks Põldmaa üks tööpäev postiveos andis talle 0,4 normi­päeva – normipäev oli abstraktne tööühik, mille arvestamine oli paras raamatu­pidamislik ettevõtmine, kus võeti arvesse mingile ajaühikule ette nähtud töö hulka ja töötaja kvalifikatsiooni. Siinjuures on paslik osutada eesti digiteeritud kirjavara ligipääsu absurdsustele: miks on 1949. aastal brošüüri „Näidis-töönormid ja ühtsed tööhinded normipäevades Eesti NSV kolhoosides“ digikoopiale ligipääs lubatud vaid autori­seeritud töökohal Eesti viies suuremas raamatukogus? Milleks on need tekstid digiteeritud, kui digiteeritud tekstid pole tehtud kättesaadavaks? Mingi aimu normipäevade arvestamisest saab aga näiteks 1949. aastal ajalehes Sakala avaldatud selgitusest: „Näiteks teenindab keerulist viljapeksumasinat tavaliselt 24–30 kolhoosnikut. Igaühe tööd tasustatakse sõltuvalt masindatud viljahulgast. Kuid tööhinne on neil erinev, sõltuvalt kvalifikatsioonist. Näiteks on trumlisse etteandja töö hindeks 2,5 normipäeva. Kui päevanormiks on 15 tonni (peksumasinal MK 1100), siis arvestatakse talle iga masindatud tonni eest 2,5 : 15 = 0,166 normipäeva.“1

„Otsene tapmine ja piin“

Tänuväärne materjal on raamatu lõpus lisadena ära toodud 30–40-leheküljelised väljavõtted kolhoosi ametniku Christjan Leilopi ja endise taluperemehe Gustav Põldmaa (1885–1964) päevikutest.2 Põldmaa üleskirjutused kolhoosieelsest ajast (need algavad 1941. aastast) kaebavad talule peale pandud üliraskete koormiste üle, ent märkmetest kumab läbi ka aastast aastasse korduv rahulolu hea saagi üle. Igal aastal paneb Põldmaa kirja rukkilõikuse ja viljapeksu kuupäevad: rukist lõigatakse augustis, viljapeks on oktoobris (1944), novembris (1945) või kõige tüüpilisemalt peale lõikust augustis (1946–1948).

1949. aastast, esimesest kolhoosiaastast, toon muutub: „Oktoobrikuu sees ei saanud kolhoos omal vilja pekstud ega kartuleid üles“ (lk 389). Olukord läheb aasta-aastalt kehvemaks, kuigi Põldmaa ei kaeba, et kolhoosis valitseks korra­lagedus. 1953. aastal kuuleme isegi, et jõuluõhtul antakse kolhoosist tasuta auto kirikusse sõiduks (lk 400). Ent lauda­väetist kolhoosiajal enam põldudele ei jõua, Põldmaa enda endised maad pole 1954. aastaks kordagi väetist saanud, „saagiand on 20 korda vähem kui mu enese käes“ (lk 401). Kehvad ilmad aitavad kaasa, 1952. aastal on väga vihmane sügis, abikäed on kogemuseta: „See vili, mis on viletsalt kokku pandud, see ka mädaneb. 14. septembril käisid sefid abis vilja koristamas. Kohtla-Järvelt või sealtpoolt tulid nisusidujad. 2 autotäit venelasi sidusid nisu minu taga põllul. Näib, et järgmisel kevadel tuleb suur vilja­seemne puudus“ (lk 393).

1952. aastal lõpus sugeneb Põldmaa märkmetesse esimest korda nälja teema: „Halvad tagajärjed on tulemas. Kõige esimene asi on nälg – loomadel ja inimestel“ (lk 394). Kolhoosis lastakse sel talvel maha kolm nälginud hobust, sööta ei ole. Veel jaanuarikuus kangutatakse lume alt viljapäid ja pekstakse vilja. 1953. aasta oktoobrikuuks pole kolhoosi­töölised veel vähimatki palka saanud; ainult oma lehmapiima müügist saab raha leivaostmiseks, lehmaheina varumine on aga suur mure ja peavalu. Põldmaa päevik lõpeb 1954. ja 1955. aastal süngetes toonides – 70aastaseks saava endise taluperemehe tervis on kehv, kolhoosi poolt tööd talle enam ei leita ja ilma tööta pole loota ka piskutki palka.

Pärdi raamatus on kirjutatud ka Raikküla Uue Elu kolhoosist, mis Harald Olbrei juhtimisel sai Eesti esimeseks „miljonärkolhoosiks“, aastase sissetulekuga üle miljoni toonase rubla.3 Me ei saa aga laiemat ülevaadet, kui palju oli algusest peale edukaid kolhoose. Sellele küsimusele ei vasta ka David Feesti mahukas monograafia „Zwangskollektivierung im Baltikum: die Sowjetisierung des estnischen Dorfes 1944–1953“ (2007). Küll aga pakuvad head materjali Mati Rubini 1980. aastatel avaldatud artiklid: Rubini esitatud andmete järgi oli kolhoosikorra algetapil Eestis vaid kaks „miljonärkolhoosi“. Kuni 1953. aasta septembripleenumini olid kolhoosidele Moskvast kehtestatud üleliidulised varumishinnad sellised, et need ei katnud kaugeltki tootmiskulusid. 1953. aasta septembripleenumil tõsteti varumishindu ning vähendati riiklikku müügikohustust, järgnevad hindade korrigeerimised toimusid ka 1955. ja 1956. aastal. Need hinnamuutused ei aidanud halvemates looduslikes tingimustes ja „nõrgema tootmistasemega“ kolhoose veel normaalsele järjele, järkjärguliste hinnareformide tulemusena muutus aga just piima- ja lihatootmine kolhoosidele majanduslikult üha tasuvamaks ning loomakasvatusest kujunes hiljem Eesti kolhooside peamine rahalise tulu allikas.4

„See kõik on võõra rahva süü“

„Liide on piima- ja kooreveos. Mina istun üksinda ja mõlgutan muremõtteid. Tööd ei ole, nälg on paratamatu külaline. Maad on ümberringi külluses, kuid sinule teda ei ole elamiseks. Põllumaad on söödis, väetamata. [—] Elu on raske ja kurb! Liiatigi vanal inimesel, kes eluaeg on tööd teinud ja nüüd vanaduses peab viletsust ja nälga tundma. See on kõik võõra rahva süü, kes meile sellise häda ja viletsa korra on peale sundinud ja meid orjaks teinud“ (Põldmaa päevikust, lk 402).

Lugeja ülesandeks jääb Stalini-aegse Eesti külaelu mõtestamine laiemas ajastu kontekstis – Pärdi raamatu tegelased külast kaugemale ei näe. Samasse perioodi jääb Eesti parteiladviku ümbervahetamine: 1950. aasta kurikuulsal EK(b)P Keskkomitee 8. pleenumil heidetakse EK(b)P KK esimesele sekretärile Nikolai Karotammele muu hulgas ette liigset leebust kulakute suhtes ja aeglust kollektiviseerimisel – oli ta ju pakkunud sedagi, et Eesti kulakud asustataks ümber Eesti piirides. Kollektiviseerimisega samal ajal rajatakse Kohtla-Järvelt põlevkivigaasi torujuhet Leningradi suunas ja ehitatakse hoopis uuel võimsusel välja Kirde-Eesti põlevkivitööstus –selleks, et tagada toasoojust ja energiat „suure Lenini linnale“ Leningradile.5 Ajalehed kutsuvad ehitustöödele Kohtla-Järvele, „Eestimaa Donbassi“ – tõepoolest, võrdlus on pädev, sest nii nagu Donbass oli toestanud impeeriumi tugevnemist, nii pidi seda nüüd tegema ka Kirde-Eesti põlevkivibassein. Mu enda vanaisa oli üks neist, kes üleskutsele järgnesid ja suundusid kodukülast Kohtla-Järve ehitustöödele, sest ta ei suutnud leppida kodutalu ja senise elutöö käest andmisega. Olen Stalini ajal toimunud muutusi nimetanud algse okupatsiooni ümberkujunemiseks koloniaalühiskonnaks, kus võõrvõim määrab ühiskonna võimalikkuste piirid. Hiljem, kui süsteem seda vähegi võimaldas, hakkas ühiskonna ärksamas osas tööle piiride kompimine ja laiendamine ning vastureaktsioonina ka perioodiline taaskitsendamine – see kiigelaualiikumine kestis kuni Eesti suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmiseni 16. novembril 1988, mil Eesti seadused kuulutati NSVLi seaduste suhtes ülimuslikuks.6

Mida me teada ei saa

Valdavalt on Pärdi vaatevälja sattunud päevikute autorid mehed. Lugedes kõrvale Lilli Luugi intiim-afektiivseid kirjeldusi jutukogus „Lühike sõjaajalugu“ (2026), torkab silma, et Pärdi raamatus puuduvad pea täielikult osutused külaelanike ülekuulamistele. Ainult paar kaasatud dokumenti viitavad ülekuulamiste vägivaldsusele: kuuleme, et veel 1952. aastal kasutas sm Buranov „kinnipeetud kodanike suhtes füüsilist jõudu ja elektriga piinamist“ (lk 85); sama aasta augustis poos julgeolekutöötaja Lumi „15-aastase poisi jalgupidi lakke ja hakkas välja pressima andmeid“ (lk 86).

Naiste vastu suunatud vägivalda raamatus kasutatud allikad ei maini. Teame hästi põhjusi – siinkohal tahaks lihtsalt rõhutada, et ka arhiiviallikaid ja omaeluloolist materjali kõrvutades ei saa me ajastust täielikku ülevaadet. Vaikus jääb.

Kuidas mäletada?

Pärdi raamatuga samaaegselt lugesin Lilia Topouzova monograafiat „Unsilencing: The History and Legacy of the Bulgarian Gulag“ (2025), mis kirjeldab Bulgaaria vangilaagrite süsteemi ja ka seda, kuidas 1990. aasta kevadel seesama siseministeerium, mis oli vangilaagreid hallanud, algatas ja juhtis nende uurimise tõekomisjoni. Komisjoni esimees siseminister Atanas Semerdžiev oli enne avaliku uurimise alustamist andnud korralduse asjassepuutuva dokumentatsiooni hävitamiseks. Topouzova nimetab toimunud uurimisprotsessi „tõeotsimise lavastuseks“ (truth-stag­ing). Tulemuseks oli tegeliku mälutöö puudumine: ohvritele ei ole püstitatud monumente, kooliprogrammid vähendavad juhtunut, vangilaagrite organiseerijad ja juhid pole kandnud karistust.

Kuigi Eesti viimaste aastakümnete mälutöös pole teadaolevalt esinenud nii fundamentaalseid huvide konflikte, on stalinlikud repressioonid tõstatanud valusaid küsimusi kaassüüst. Pärdi toob ära ajaloolase Hanno Talvingu järelduse: „kasutades küüditatutest mahajäänud varade registreerijatena, hindajatena ning ümberjagajatena suurt hulka kohalikke elanikke, laiendas nõukogude võim kaassüüd ning hajutas tähelepanu väljasaatmise tegelikelt korraldajatelt“ (lk 180).

Talvingu järeldusega võib nõustuda. On mõttetu kulutada rohkelt energiat kolmveerand sajandi eest süsteemsesse vägivalda kaasatõmmatud isikute süükoorma üksipulgi vaagimisele. Selle asemel peaks ennekõike keskenduma vägivallastruktuuri analüüsile; küsima, kuidas süsteem toimis, mida ta inimestega tegi, milleks ta neid sundis, millised võimalused hävitas – ülioluline on mõista stalinistliku süsteemse vägivalla toimimismehhanisme ja nende mõju inimestele ja elukeskkonnale. „Stalini aeg Eesti külas“ pakub selliseks analüüsiks tänuväärsel hulgal materjali.

1 M. Soljonova, Tükitöötasu kolhoosides. – Sakala 27. XII 1949.

2 Gustav Põldmaa päeviku väljavõtted on säilinud ERMi kirjasaatja Asael Truupõllu lühendatud ja „süstematiseeritud“ ümberkirjutuse vormis. Põldmaa Lääne-Virumaal asuva talu suuruseks oli kolhoosi astudes märgitud 26,81 ha.

3 Võrdluseks: Põldmaa märgib päevikusse igakuise leivaostu kulu: 1953. aasta veebruarist kuni aasta lõpuni ostab ta kahe inimese perele leiba 830 rubla eest.

4 Mati Rubin, Varumishinnad ja kolhooside rahalised sissetulekud Eesti NSV-s aastail 1950–1960. ENSV Teaduste Akadeemia toimetised. Ühiskonnateadused, 30.4 (1981), doi:10.3176/hum.soc.sci.1981.4.01.

5 Epp Annus, Inter-Imperial Invisibility and the Logic of Extractivism: Russian Colonialism, Its Environmental Cost, and Federative Futures in Ukraine and Estonia. Canadian Slavonic Papers, 68. 1 (2026), doi:10.1080/00085006.2026.2628492.

6 Epp Annus, Sotskolonialism Eesti NSV-s. Võim, kultuur, argielu. Tartu 2019.

The post Jumalaga minu varandus ja loomad appeared first on Sirp.