Palju kära ei millestki
Eesti lähiajaloo mõistmist ja mäletamist toetavaid raamatuid ilmub aina harvemini ja mälutöö tühimikku täidavad nüüd jõudumööda ajakirjanikud. Nende hulka võib liigitada ka Jüri Ehasalu (1953–2025), kelle kõmulised lood Nõukogude Liidu lõpuaastaist Maalehe lugejas huvilise leidsid. Ehasalu kirjutisi koondava raamatu „Nii oli“ kiire läbimüük, nagu ka järjekord raamatukogudes kinnitavad, et huvi mineviku vastu ei ole veel päriselt raugenud.
Aastatuhandevahetuse venekeelset ajakirjandust jälginut tabab äratundmine, et Jüri Ehasalu ajalooind esindab ajalookultuuri seda ladestust, mida kõige tüüpilisemalt esindas Moskvas ilmunud väljaanne Совершенно секретно. Peakirjad nagu „Karl Vaino Eestist lahkumise saladus“, „Vaino Väljase tundmatud lood“, „Vladimir Pool. Eesti NSV KGB tippjuhi saladused“ jne kopeerivad venekeelsete müügiartiklite sõnastust.
Intrigeerivad raamatututvustused vaimus, et Ehasalu kogutud „tõekillud paljastavad, kuidas asjad tegelikult olid“, sobivad salapäratsemist ekspluateeriva ajastuvaimuga. Ehasalu „hämmastava informeerituse“ üleskiitmine ja vihjed lugude salapärasele taustale, mille avamist kammitsenud hirm, on siiski puhas reklaam. Fakte, mis kinnitaksid autori informeeritust või saladuste paljastussuutlikkust, sellest raamatust ei leia.
Ehasalu kirjatööd järgivad käsitluslaadilt vene eeskujudega haakuvat konspiratiivset jutustamismustrit. Seejuures jäävad juristist kolhoosiesimehe ja partorgi ning iseseisvas Eestis endas ka ärimehe avastanud ja juhtivaks kirikutegelaseks tõusnu jaoks ajaloolase saapad ülemäära suureks. Mitmed õigusteadusest laenatud kenitlevad ja narratiivi mitte toetavad fraseeringud üksnes markeerivad tõepretensiooni. Harvad raamatute peakirjade või autorite nimedega piirduvad väidetavad allikaviited lähteid kätte ei juhata.
Väga erineva sisukusega kirjatööde hulgas on skandaalselt vähepakkuvaimad Nõukogude Liidu poliitilise eliidiga seonduvad vene allikaid kompileerivad lood. Nikita Hruštšovi veidrusi, Leonid Brežnevi, Juri Andropovi jt eraelu ja surmaga seonduvat on jõutud tüütuseni nämmutada. Sellised teemad nagu „kuidas Mihhail Gorbatšov tegelikult võimule tuli“, Gorbatšovi „paljastamine“ 1991. aasta augustiputši kaasosalisena, aga ka reportaaž Mathias Rusti lennuki Punasel väljakul mandumise imest on asjatult salapäraseks muudetud ja üles klopitud. Pealegi, kogu see Venemaa ajakirjandusest ammutatu on nüüdseks lootusetult vananenud ja asisemas kirjanduses spekulatsioonidena kõrvale jäetud.
Eestiga seonduva sisukus kõigub isegi ajakirjanduslikult seinast seina. Salapäratsemiseks pakub võimalusi KGB ja miilitsa tegevus. Mõnede lugude allikateks on ilmselt organeis töötanud isikud. Võimalikuks on saanud intervjuu kõrgete KGB ohvitseridega, nagu alampolkovnik Helmut Haus ja kindral Karl Kortelainen. Vaino ihukaitse eest hoolitsenud Hausi puudutav jääb dramatiseeritud sissevaateks KGB-lase argipäeva. Vähegi kaalukaid teemasid, nagu KGB ja EKP suhted, KGB suhtumine perestroikasse jne, Ehasalu ei tõsta (need ei müü!).
Seevastu Kortelaineniga tehtud intervjuu (aastal 2018 Moskvas!) keskmes on KGB roll Eesti NSV poliitilises elus meile saatuslikul 1988. aastal. Kortelainenile antakse võimalus eitada teateid osalemisest Vaino salanõus koos kaitseminister Dmitri Jazoviga meie vabadusliikumine relva jõul maha suruda. Vilniuses viimane seda 1990. aasta jaanuaris üritas! Ehasalu kinnitusel on süüdistus vale juba põhjusel, et NLKP KK büroo liikmena olnud Jazov teadlik, et otsus Vaino tagandamisest oli selleks ajaks juba langetatud.
Kuid Jazov polnud NLKP KK büroo liige! Kortelaineni legendi „vanade sõprade“ tavakohtumisest lükkavad ümber Bruno Sauli meenutused vandenõulaste kurjakuulutavast jutuajamisest. Kirjas Enn-Arno Sillarile kinnitab ta, et Jazov saabunud „Keila-Joale 14. juuni ennelõunal, et pidada läbirääkimisi Vaino ja Kortelaisega abistamaks EKP KKd natsionalismipuhangu maandamiseks Eestis. Selleks aga vajavat ta ENSV valitsuse tuge. Keeldun kategooriliselt koostööst.“ KGB tegevust käsitlevate Ehasalu kirjutiste „organeid“ rehabiliteerivale ja selle juhte tunnustavale laadile on varemgi tähelepanu juhitud.*
Mitmed dokumentaaljutustuse algega Ehasalu kirjutised, nagu sissevaade 1973. aasta noorterahutustesse Pärnus, soojendavad juba laiemaltki teada oleva taas üles. Algupärasemat ainest koondavad lood intrite märtsemisest 15. mail 1990. aastal Toompeal, 1991. aasta augustiputši ajal Eestis oma võimalust näinud nn interliikumise mõnede juhtide käekäigust, EKP sekretäri Artur-Bernhard Upsi rollist Karl Vaino Moskvasse tagasi läkitamisel, lääne luurajate ja KGB mõõduvõtmisest Tallinnas jne. Jutustatu usutavust tõstetakse viidetega informantidele, kelle päris nimi jääb vahel ka saladuseks.
Paraku ei eristu informantide jutustatu või tunnistused muust tekstist jutumärkidesse asetatuna, faktiväited on kaasatud jutustusse eranditult Ehasalu autoritekstina, s.t ümberjutustatuna. Autor pole seega ajaloolase tööle olemuslikku ehk allikatest kogutu ja nende kommentaari eristamist oluliseks pidanud. Samuti piirab kõmumeedia võtmes kirja pandu kasutatavust allikana ajakirjanduslikult lööv epiteetide, hinnangute jne rohke pruukimine. Viidatud metodoloogiliste puuduste tõttu on Ehasalu raamat ajaloolasele üsna kõlbmatu.
* Ülo Russak, KGB vägevus versus kiriku paleus. – Harju Elu 22. III 2019.
The post Palju kära ei millestki appeared first on Sirp.
