Kristlus on jälle viraalne

2015. aastal tegi Müürileht teemanumbri usust ja kristlusest, millega toimetus proovis mõista, kui tihe seos on konservatiivsusel organiseeritud religiooniga Eestis. Üheteistkümne aastaga on Eesti ühiskond märkimisväärselt muutunud ning muutunud on ka küsimused, mille kaudu usku ja konservatiivsust vaadelda. 2015. aastal sai EKRE esimest korda riigikokku. Valimistele järgnesid 2016. ja 2019. aastal Jüri Ratase esimene (Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Res Publica Liit) ning teine (EKREIKE) valitsus. 2020. aasta 12. märtsil kehtestas valitsus riigis eriolukorra. Vähem kui kaks aastat hiljem alustas Venemaa Ukraina vastu täiemahulist sõda. Eesti majandus on näitamas taastumismärke, kuid 2019. aasta ehk „kriisieelse” aja taset pole saavutatud, inimeste majanduslik ebavõrdsus on kasvanud.1 2024. aasta esimesest jaanuarist kehtib Eestis abieluvõrdsus, kuid võitlus sotsiaalselt võrdsema ühiskonna nimel ei ole sellega peatunud. Kui 1999. aastal nõustus väitega, et mehed sobivad poliitilise liidri ametisse paremini kui naised, 42% Eesti õpilastest, siis 2016. aastaks oli see näitaja langenud 26 protsendini. Samal ajal leiab iga viies poiss, et naised peaksid poliitikast üldse eemale hoidma.2 Noorte seas on kasvanud ka kristliku sisuga sotsiaalmeedia jälgimine3, mis tõstatab taas küsimuse, kuidas põimuvad religioon ja konservatiivsed väärtused.

Noorte, usu ja uuenenud ühiskonnakorralduse mõistmiseks seadsin sammud Tartu Jaani kirikusse, kotta, kus püha sõna on levitatud juba ligi 700 aastat. Nõukogude ajal sündinud tartlased mäletavad aega, kui kiriku asemel oli Treffneri gümnaasiumi kõrval varemetes suitsunurk. Keskaegsete, tõenäoliselt toonaseid linnaelanikke kujutavate terrakotakujude all tegutseb tänapäeval kogudus, mille roll ei piirdu ainult jumalateenistuste ja kiriklike talitustega. Suuresti uskmatu tartlane käib Jaani kirikus palju, eriti suvel Klaaspärlimängu ajal. Ka kiriku kellade Peetri ja Pauli valamiseks annetasid tartlased omal ajal üle 650 000 krooni. Vestluse leppisime kokku esmaspäevaks, mis on ainuke päev, mil kiriku uksed on kinni.

Praegu toimetab kirikus koguduse õpetajana Triin Käpp, kelle jaoks on iga inimene väärtuslik.

Triin kutsus vestlusele ka Jaani koguduse liikme Laura Vilbiksi. Rääkisime sellest, milline koht on kristlusel tänapäeva Eestis, kuidas suhestuvad usk ja noorte radikaliseerumine.

Siseministeeriumi tänavu tellitud eestlaste usulise identiteedi uuringu järeldus oli, et jumalateenistustel osalemine on harvenenud ning suurenenud on nende inimeste osakaal, kes usulistes tegevustes üldse ei osale. Küsitluse järgi kuulus kogudusse või usulisse ühendusse 19% elanikest. Samas on tõusnud kristliku sisuga sotsiaalmeedia ja taskuhäälingute jälgimine. Millest see meile räägib?

Triin: Kirikusse kuulumine on languses, kuid huvi usu vastu kasvab. Sotsiaalmeedia on lihtsalt kiiremini kättesaadav ning kirik tundub millegi iganenu ja võõrana.

Laura: Näen enda tutvusringkonnas noori, kes on huvitatud spirituaalsusest ja usust, aga kirik tundub neile liiga kauge. Kui puudub side perekonna kaudu, kui pole käidud kristlikus koolis ega kirikus, on siia raske jõuda. Kirik tundub hirmutav ja võõras. On ka neid, keda hirmutab kirikus esinev konservatiivsus – homofoobia ja piiratud nägemus kristlusest, justkui kõik poleks siia oodatud. See ei ole ehk valdav põhjus kirikust kaugenemisel, aga nooremate seas on see kindlasti mure.

Triin: Kiriku lävepakk on liiga kõrge. Mäletan kohtumist usuteaduskonna tudengitega, kes ütlesid: „Ei-ei, kirikusse kuuluvad ikkagi hästi pühad inimesed.” Kutsusin nad leeri – nad tulidki. Kirik peaks olema kõigile avatud. Teine probleem on, et kirik ei vasta inimeste tegelikele küsimustele. Me räägime veidrates terminites, nagu arm, lunastus ja patt. Need ei kõneta kedagi. Küsimus, millega olen viimased vähemalt viis aastat vaeva näinud: kuidas saada teada, mis on tänapäeval tavalise inimese küsimused, millele kirik peaks vastama?

Sotsiaalmeedia on suutnud selle ühenduse luua. Näiteks Suurbritannias ja USAs oli 2025. aasta piibli müüginumbrites viimase 20 aasta üks edukaimaid ja kasv tuleb peamiselt noortelt.

Laura: Igasugune avaus, mis aitab inimesel Jumalaga ühendust luua, on hea. Sotsiaalmeedia negatiivne külg on see, et algoritmid soosivad provokatiivset sisu, mistõttu kristluse keskset sõnumit armust ja lunastusest ei ole lihtne põnevaks teha. Laiema publikuni jõuavad sõnumid, nagu „naise koht on köögis, ta peaks mehele alluma”. Need tekitavad reaktsioone, nii vihaseid kui ka toetavaid, ja levivad seetõttu. Sellist vaadet esindab tegelikult väga väike osa kristlastest. Suurem osa EELK liikmeid ja vaimulikke on mõõdukate vaadetega.

Triin: Huvi kristluse vastu on saanud kasvada, sest kindlus tuleviku suhtes on vähenenud. Sotsiaalmeedia loob kujutluse, nagu kristlus annaks inimese elule kindlad reeglid ja piirid, ning see on keerulistel aegadel kutsuv. Radikaliseerumine ongi omamoodi usk – usk mingisse ideesse, mille nimel ollakse valmis surema. Kirik paistab kui miski, mis võiks anda kindlaid vastuseid, kuid ka siin pole midagi kindlat peale selle, et Jumal on meiega.

Mind on jäänud painama küsimus, eriti pärast koroonat, kuidas mõjutab noori see, et isiklikud silmast silma kontaktid on vähenenud. Sotsiaalmeedia on isikliku suhtluse üle võtnud ja religioon jääb iseseisvalt avastamiseks. Me ei tahaks, et inimese teekond usuni algaks vihastest postitustest. Parem oleks isiklik side normaalse kristlasega, samasuguse inimesega, kellel on erinevad mõtted ja vaated.

Sotsiaalmeedia loob kujutluse, nagu kristlus annaks inimese elule kindlad reeglid ja piirid, ning see on keerulistel aegadel kutsuv.

Koguduste noored on avanud oma sotsiaalmeediakontod, kus jagatakse pöördumislugusid. Kui inimesed tulevad konkreetset vastust otsima, aga seda ei ole, siis kuidas saab kirik aidata?

Triin: Meie saame näidata, et ükskõik kui halvasti sa end ka ei tunneks, on keegi, kes armastab sind kõigest hoolimata. Keegi ei ole tühine. Kiriku ülesanne on elu mõtestada ning koos suurtele küsimustele vastuseid otsida. Mina ei saa inimestele öelda, mida keegi peaks täpselt tegema või kuidas oma elu elama, see ei ole minu pädevuses. Me ei otsi koguduses koos tõemonopoli, vaid oleme üheskoos teel selles otsingus. Me ootame kriitilisi küsimusi ja erinevaid arvamusi, mis hoiavad muuhulgas ära fundamentalismi.

Vabakogudustes on pöördumislugude jutustamine omaette žanr. Mul endal pole kunagi olnud „pöördumislugu”, ma lihtsalt kasvasin ja kasvan siiani. Lood on inspireerivad, aga sealt tuleks edasi minna: mis pärast pöördumist saab? See jääb muinasjutulikule „ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni” tasemele. Minul tekib küsimus, et milline on usklikuna elamine, millised on praktikad, mis igapäevaselt toetavad?

Laura: Mind on pöördumislugude juures alati häirinud, et rääkida lubatakse vaid neil, kes on oma katsumused seljataha jätnud. Oluline oleks kuulda ka neid, kes on kristlased ja näiteks ikka liigtarvitavad alkoholi või muid meelemürke. Peaksime kuulama pidevas protsessis olevaid inimesi. Usklikuks saamine ei ole mustvalge ja eelnev elu ei kao päevapealt ära.

Triin: „Olin enne patune, nüüd olen püha” lähenemine on mind alati häirinud. Mina ei julge iseenda kohta öelda, et olen püha, olen ikka patune, jäämegi kõik pidevalt patusteks. Pole mõtet ehitada endast mingit kuvandit, sest Jumal näeb sind sellisena, nagu sa tegelikult oled. Kui inimesed ei julge tulla kirikusse sellisena, nagu nad on, siis mis mõte sellel on?

Minu feed’i on sattunud rohkelt traditsiooniliste naiste liikumisega seotud sisu. Estetiseeritakse kujutelma traditsioonilistest soorollidest. Eestis on üks selle liikumise tuntuimaid figuure arm.astus. Ta väidab, et maailm on nii sassis, et naised käituvad nagu Jumala pojad – teenivad raha, omavad kinnisvara. Kas sellisel sooliselt määratletud maailmal on mingi side piibliga?

Triin: See keelekasutus on minu jaoks veider ja võõras. On ilus mõelda, et me kõik oleme Jumala pojad ja tütred – see annab kindlust ja lootust. Rääkida, et naised ja mehed on erinevad, on normaalne ja vajalik, aga oluline on küsida, mis eesmärki see jutt täidab – kas kasvame seeläbi inimestena ja õpime ennast paremini tundma või on eesmärgiks vastanduda ja alla suruda (ükskõik kumba sugu).

Laura: Mina pole arm.astust lähemalt jälginud. Mingid tema sõnumid tunduvad head ja toetavad. Selle kõrval on probleemne selliste soorollide rõhutamine, kus naine allub mehele. Lisaks on see USAst alguse saanud tradwife’ide trend silmakirjalik, sest naistest sisuloojad teenivad raha ideelt, et naine ei peaks midagi omama ega raha teenima. See on võltskuvand, mis kasutab ära kindlat esteetikat. Samas on arusaadav, miks need ideed levivad. Feminismi teine laine on tekitanud nende jaoks kuvandi, et naine peab olema edukas ärinaine ja selle kõrvalt endiselt kogu koduse hooletöö eest vastutama. Teisest küljest on pakutud lahendus, et mees peaks üksinda peret üleval, ka meestele koormav.

Piibel on küll kõige lähem kirjalik allikas Kristuse õpetustele, aga seda ei saa lugeda nii, et iga lause on iseseisev ja muutumatu reegel.

Kui rääkida ohukohtadest, siis arm.astuse kirjeldatud hea Jumala tütre päev näeb välja selline: sage jõutreening, igapäevane piibli lugemine, sellise mehe otsimine, kellega olles ei pea naine teadma, kus ta rahakott on. Mis on selle performatiivselt kauni elu varjupool ja kas sellel on mingi seos kristliku õpetusega?

Triin: Arvan, et nende jaoks on seal seos olemas. Kristlusel on nii palju nägusid, ja ma tean noori, kes otsivadki sellist elu ja tahavad seda elada. Kui inimene ise sellist elu soovib ja see teeb talle head, siis ma ei näe põhjust seda kuidagi hukka mõista. Inimestel peab olema võimalus oma usku ja väärtusi omal viisil järgida.

Samas ei tähenda see, et sellised sõnumid ei võiks olla ohtlikud. Mida ühekülgsem on sõnum, seda ohtlikumaks see minu arvates muutub. Kui inimesele öeldakse pidevalt, milline ta peaks olema, aga ei räägita sellest, kui keeruline on päriselus neid ideaale järgida, võib see tekitada temas süütunnet, läbikukkumistunnet või häbi. Negatiivne tunne võib inimest radikaliseerida või kristlusest täielikult eemale tõugata.

Toome näiteks meedias jutuks olnud lahutamatu abielu. Põhimõtteliselt on see väga ilus mõte, et kui kaks inimest abielluvad, siis nad teevad seda kavatsusega jääda kokku kogu eluks ja üksteise kõrval ka rasketel aegadel vastu pidada. Ideaalis võiksidki kõik abielud sellised olla. Samas oleme me inimesed ja meie elud ei kulge alati nii, nagu alguses planeerisime. Inimestega juhtub igasuguseid asju ning on olukordi, kus koos jätkamine ei ole enam võimalik või ei ole kummalegi poolele hea. Olen nõus ka sellega, et tänapäeval lahutatakse võib-olla liiga kergekäeliselt ning abielu nimel võiks tõesti rohkem vaeva näha. Samas tundub mulle, et sageli räägitakse palju vähem sellest, kuidas päriselt abielus püsida. Puhtast ideaalist ei piisa. Sama oluline on rääkida ausalt ka sellest, kui keeruline võib olla selle ideaalini jõuda.

Suur mure on ka isikukultus, kus ühe inimese või juhi tõlgendus muutub olulisemaks kui keskne kristlik sõnum. Teine probleem on sõnasõnaline tõlgendamine. Piibel on küll kõige lähem kirjalik allikas Kristuse õpetustele, aga seda ei saa lugeda nii, et iga lause on iseseisev ja muutumatu reegel. Me peame piiblit pidevalt tervikuna tõlgendama ja vaatama seda läbi keskse sõnumi – armastuse, lunastuse ja iga inimese väärtustamise. Vastasel juhul võib üksikuid kirjakohti kontekstist välja tõsta ja kasutada viisil, mis läheb vastuollu kogu sõnumi mõttega.

Laura: Eriti kuna praeguses ühiskonnas on palju teemasid, millest piiblis pole sõnagi.

Triin: Näiteks mobiiltelefonid.

Laura: Ega kliimakriisi ka pole, sest kaasaegset tööstust ja kapitalismi tollal ei olnud. Aga meil on baasväärtused, mille kaudu saame vaadata, kuidas nende teemadega suhestuda.

Sisuloojad korraldavad retriite ja pakuvad koolitusi. Kas kristlust väärkasutatakse enda reklaamimiseks?

Triin: Arvan, et inimesed vajavad mõtestatud koosviibimist. Eks pühapäevane teenistus on ka natuke nagu retriit. Teenistus raamistab nädalat ja annab sellele mõtte. Põhimõtteliselt võivad retriidid olla head, kui läbiviijal on selleks vastav ettevalmistus. Tuleb olla kriitiline ja küsida, miks see inimene sellist teenust pakub, sest kogenematu läbiviija võib väga palju kahju teha.

Laura, oled kaasasutanud blogi Patused Kristlased, kust jääb kõlama, et Jumala armastus on kõigile ja ebamugavad küsimused peaksid olema kirikus teretulnud…

Laura: Oluline on mitmekesisus ja see, et erinevatele inimestele oleks midagi. Mingid inimesed tahavadki elada traditsioonilisemat elu ning selles ei ole iseenesest midagi halba. On kogudusi, ka Eestis, kuhu inimesi meelitatakse just teatava esteetika, noortepärasuse ja kaasaegsema lähenemisega. Mulle endalegi meeldib vahel käia baptistide teenistustel, sest see pakub teistsugust kogemust. Erinevad lähenemised võivadki olla rikastavad.

Probleem tekib siis, kui koguduse seatud piirangud ja ootused sunnivad inimesi enda juures midagi olulist varjama. Koguduse liikmetele võidakse anda väga kitsas reeglite raam – minu arvates on näiteks abielueelse seksi keelamine tänapäeva ühiskonnas üsna ebarealistlik. Nii võib tekkida olukord, kus inimene elab justkui kahte elu: seda, mida ta päriselt elab, ja seda, mida ta kogudusele näitab. Tean ka inimest, kellel on samasooline elukaaslane, kuid kes ei julge sellest avalikult rääkida, sest ta kardab endise koguduse hukkamõistu ja selle võimalikke tagajärgi.

Patuste Kristlaste blogiga oleme üritanud rõhutada just seda, et me kõik oleme patused ja pole mõtet hakata looma paturegistrit selle kohta, kes on rohkem või vähem halvasti käitunud. Kristluse keskne sõnum peaks olema, et pääste ja armastus on kõigile, mitte ainult neile, kes suudavad täita kõiki etteantud reegleid. Kirik peaks tulema kõige rohkem nende inimeste juurde, kes on rõhutud ja ühiskonnas kõrvale jäetud, nii nagu tegi Kristus ise.

Triin: Mäletan üht leerikursust, kus rääkisime armastusest ja üks noor küsis, millal me ikkagi karistustest räägime – piiblis on ju kirjas, et Jumal karistab, ja mida valusam vits, seda armsam laps. Piiblis on tõesti kohti, kus Jumal karistab.

Tegelikult saame igapäevaelus karistamisega ise päris hästi hakkama. Karistused toovad pigem trotsi ja vastuseisu. Muidugi on neuroerinevusi, mille korral inimene ootabki selget karistussüsteemi, kuid tavaliselt ei vii see edasi. Hirmutamine on religioosne vägivald ja seda ei tohi kunagi lubada.

Eks pühapäevane teenistus on ka natuke nagu retriit.

Mida te ütlete neile, kes ei tule, sest nad ei usu imesse?

Triin: Piibel on väga põnev raamat. See on ajaloos kirja pandud tekst, mis aitas siis maailma kirjeldada ja aitab ka tänapäeval. Ei tohi jääda kinni sõnasõnalisse tõlgendusse, vaid tuleb näha ruumi, mida tekst tekitab. Piibel ei ole lihtne tekst, seepärast tulebki seda koos lugeda ja üha uuesti tõlgendada.

Laura: Kui tulin leeri, rääkisin vaimulikuga oma murest, et ma ei saa täpselt aru, mis on kolmainsus, see tundub liiga keeruline. Jumalast sain aru, aga kuna ma ei mõistnud, kuidas need kolm omavahel toimivad, siis ma ei teadnud, kas tohin end kristlaseks nimetada. Tema vastas, et kui mõistaksid täielikult kolmainsust, oleksid sa juba Jumala tasemel. Me ei peagi kõike mõistma.

Triin: Kui kõigest aru saaks, ei peaks ju uskuma.

Müürileht küsis 2015. aasta lõpus Urmas Viilmalt, milleks on usklikule inimesele kirikut vaja. Ta vastas: „Kirik esindab läbiproovitud, kollektiivset ja seega objektiivsemat tõde kui üksikisik omatehtud usu ja jumalaga.”4

Triin: Tahaksin öelda natuke teistmoodi, aga samas ka samamoodi. Tõlgendus on läbi proovitud ja katsetatud, aga seda tuleks jätkuvalt läbi proovida ja katsetada. Toonasest vastusest kumas läbi, nagu oleks midagi valmis saanud, aga minu jaoks käib see pidevalt edasi. Kirik on kollektiivne tõe otsimine. Jeesus ütleb: mina olen tee ja tõde ja elu. Need ei ole kolm eraldiseisvat asja, vaid suhestuvad koosmõjus. Tee ja tõde käivad kokku: sa elad, käid seda teed ja otsid tõde. Pole ainult üht kindlat teed, kus kusagil kivi all ootab tõde ja küsimus on, kas leiad selle kivi üles või mitte. Koos otsimine ja üksteise toetamine, ühine usutunnistuse lugemine on võimas. Kui mina parasjagu kahtlen, aga keegi minu kõrval loeb, siis loeb ta natuke ka minu eest.

Laura: Lisaksin siia juurde osaduse mõiste. Me võtame armulauda üheskoos, mitte üksi kodus. Apostel Paulus kirjutas, et kogudus on nagu Kristuse keha, kus igal kehaosal on oma roll ja kõik on vajalikud. Oluline on, et keegi ei tunneks end väljatõugatuna.

Üks positiivne näide Eestist on oikumeeniline koostöö, mille puhul on esindatud kõik konfessioonid. Kui seisad ühise asja eest, siis näed, et erinevused ei ole enam nii olulised.

Triin: See toimib, kui on ühine suur eesmärk. Eesti oikumeenia on rahvusvaheliselt suur asi, aga miinuseks on kalduvus jääda pealiskaudseks või võtta kõige konservatiivsem seisukoht. Küsimus on, mida ollakse valmis koostöö nimel ohverdama. Üldiselt on oikumeenia positiivne nähtus, millest on sündinud palju head.

Mis on teie jaoks usklik olemine?

Triin: Jube hea lihtne küsimus (naerame). Kumbki meist ei ole sündinud kristlikku perekonda – mina valisin usu teismeeas ja see on olnud pikk teekond. Suur osa usust on usaldus – eesti keeles ongi „usk” ja „usaldus” olnud üks sõna. Ma usun Jumalat ja ma usun Jumalasse. Usun, et Jumal on olemas ja tal on minuga midagi pistmist, et ta päriselt hoolib. Mulle meeldib mõte, et elu oleks pidev palve. Mitte et kordan mingit mantrat, vaid et elan Jumalaga koos.

See on ideetasandil ilus mõte, kuhu võiks ka kunagi jõuda.

Laura: Minu jaoks on usk kahetine. Ühelt poolt annab see kindlust ja lootust, mis on oluline, sest tegelen tööalaselt keskkonnakriisidega, mille puhul on lootus tihti kadunud. Lootust võib leida ka kogukonnast, ilma et see oleks seotud usuga, aga minu jaoks on oluline, et Jumal on alati olemas. Teisalt käib usuga alati kaasas kahtlus. Usk ei tohiks kunagi olla nii kindel, et selles ei saaks kahelda. Usk on protsess, mitte nii, et oled ristitud ja kõik on su elus korraga paigas. Vahepeal mul kaob usk ja mõtlen, miks ma küll kristlaseks hakkasin, aga mõnel teisel päeval on see taas olemas. See on normaalne.

Triin: Täiesti nõus. Kõik suured piiblitegelased kahtlesid: Joona kahtles, Peetrus kahtles, Paulus kahtles. See ongi osa kasvamisest. Piiskop Tiitus ütles kord, et kahtlemine on oluline, aga kahtlusesse ei tohi kinni jääda. Pole hetke, mil oled „valmis”.

Triin soovitas uurida ka mõne noore mehe perspektiivi ja lubasime kunagi rääkida põrgust.

Enlil Sonn teeb pilti.

Gini koefitsient. Statistikaamet. ︎

Noorte hääl demokraatia kriisis: kodanikuhariduse väljakutsed. ICCS, 2022. ︎

Eesti elanikkonna usuline identiteet 2026. Eesti Uuringukeskus OÜ, 2026. ︎

Murula, E. 2015. Maailma vanim bränd. Intervjuu Urmas Viilmaga. – Müürileht, 07.12. ︎

The post Kristlus on jälle viraalne appeared first on Müürileht.