Paks olla või mitte olla

Mehhikos tehti mõned aastad tagasi huvitav uuring. Ligi 1700 töökuulutusele saadeti vastuseks fiktiivsed kandideerimisavaldused, muidu identsete andmete, aga erinevate fotodega: osadel paksemad ja osadel kõhnemad inimesed. Selgus, et paks naine peaks sama arvu vastuste saamiseks saatma umbes 37 protsenti rohkem CVsid. Meeste puhul diskrimineerimist ei tuvastatud.1

Kui värbamiskadalipp suudetakse vaatamata kehakaalule läbida, tuleb kohe silmitsi seista uute tontidega, nagu ligi 10-protsendiline palgaerinevus ning diskrimineerivad töökaaslased ja ülemused.2

Kellelegi ei tule ilmselt üllatusena, et ülekaalulisi lapsi kiusatakse koolis nende normaalkaalulistest3 eakaaslastest keskmiselt rohkem. Sama iseenesestmõistetav pole aga see, et kaalustigma on levinud ka tervishoiusüsteemis. Eeldus ju ütleb, et arsti töö ongi hoolitseda, et inimene oleks terve ja tervislik, niisiis on tal moraalne kohustus juhtida inimese tähelepanu asjaolule, et paks olla ei ole tervislik? Kuid katselised ja arstivisiite käsitlevad uuringud näitavad, et arstid peavad ülekaaluliste patsientide külastusi tõenäolisemalt ajaraiskamiseks ja nad tunnevad nende vastu vähem austust, mis omakorda ennustab, et suhtlus ei ole nii positiivne ja jagatakse vähem tervisealast infot. Samuti võivad arstid kalduda sümptomeid ülemäära kaaluga seostama ja jätta patsiendi diagnostilistele uuringutele suunamata.4

Kas võib olla, et keegi ei taha olla paks põhjusel, et me käitume ühiskonnana nagu kamp koolikiusajaid?

1757. aastal pakkus šoti arst Malcolm Flemyng välja eriti radikaalse puhta söömise (ingl clean eating) kontseptsiooni, soovitades rasvast vabanemiseks seepi süüa.

Kehakaal on eeskätt kultuuriline, mitte meditsiiniline probleem

Kehade, söögiisu, toiduvalikute ja -portsjonite kontrollimise moraalsusega seostamine ei ole mingi hiljutine nähtus ega tulene keskmise kehamassiindeksi tõusust. Juba piiblis jagatakse loomad puhasteks ja roojasteks ehk söödavateks ja mittesöödavateks. Eeva otsus Eedeni aias õuna süüa lõppes inimeste paradiisist väljaheitmisega. Kiusatusele järeleandmine kui ülim ebamoraalsus on läbi aastatuhandete vastu pidanud ja kinnitanud kanda ka tänapäevases dieedikultuuris, puhtad toidud moraalse kategooriana ei ole kuhugi kadunud. Kategooriavälised toidud muutuvad seega implitsiitselt „ebapuhtaks”, mida see ka ei tähendaks.

Varauusaegses Euroopas oli lopsakas naisekeha kunstis tervise ja viljakuse sümbol, samas esteetiline eelistus ei tähendanud, et isu oleks olnud moraalselt neutraalne – ahnus kuulub teatavasti seitsme surmapatu hulka. Valgustusajastul, orjakaubanduse laienedes, hakati kirjeldama Aafrika kehasid isuka, ohjeldamatu ja sensuaalsena. Naisteajakirjad rõhutasid valgete naiste kohustust hoida kõhna keha moraalsetel ja esteetilistel põhjustel – mõõdukus söögi ja joogi tarbimisel kasvatas saledaid kehasid, mis olid rassilise üleoleku tõendiks.5 1757. aastal pakkus šoti arst Malcolm Flemyng välja eriti radikaalse puhta söömise (ingl clean eating) kontseptsiooni, soovitades rasvast vabanemiseks seepi süüa. Loogika ettepaneku taga oli lihtne: kui seep lahustab rasva välispidiselt, siis miks ei peaks see seespidiselt sama tegema?6 Idee on üllatavalt sarnane tänapäevase detoksiretoorikaga, ainult et meil on seebi asemel rohelised smuutid. Reaalsus on kahjuks, et seep, erinevalt smuutidest, põhjustab karme seedevaevusi, oksendamist ja potentsiaalselt püsivaid organikahjustusi. Mis komplektina küllap ka langetavad kaalu ning, tõele au andes, inimesed on läbi aegade saleduse nimel end hullematessegi kannatustesse pannud, näiteks vabatahtlikult paelussimune söönud.7

Veel 1870. aastal kirjutas Philadelphia kirurg ja antropoloog Daniel Garrison Brinton, et kõhetu ja kondine figuur ei ole meelepärane jumalatele ega meestele. Okultistlik kirjanik Ella Fletcher esindas aga selgelt sama ajastu paksufoobide koolkonda, kirjutades 1899. aastal, et iga paks naine on avalikus ruumis sissetungija: ta võtab endale kaks korda rohkem ruumi, kui talle kuulub, ja tekitab sellega ümbritsevatele lisavaeva. Kes teeb oma kõhust jumala, on parandamatu ja loomupäraselt isekas inimene, kes solvab teisi oma olemasoluga.8 Need seisukohad on selgelt isiklike eelistuste peegeldused ja katsetused neid ümbritsevatele (naistele) peale suruda.

(Vara)uusaegsest Euroopast või Ameerikast tänapäeva Eestisse hüpata võib ju olla näiliselt meelevaldne, aga tegelikult võime jutu kompaktsuse huvides teised üsna sarnased peatükid ajaloos vabalt vahele jätta. Soov kehasid ja toiduvalikuid standardiseerida, inimesi „meieks” ja „nendeks” lahterdada või kellestki pelgalt kehakuju või toiduvalikute poolest parem olla pole kuhugi kadunud. Seda on täis terve Instagram, Delfi terviserubriik ja tervishoiusüsteem.

Suuremaid inimesi stigmatiseerides poetakse enamasti tervise taha, näiteks avaldasid Eesti teadlased tänavu stigmat veelgi õhutava uuringu selle kohta, kui palju ülekaalulised inimesed väidetavalt maksumaksja raha kulutavad (üle 120 miljoni aastas).9Kusjuures cost of illness’i (ee haiguskulude) mudel ei tuvasta põhjuslikkust, vaid eeldab seda, ja uuringu põhjal ei saa väita, et kui ülekaalulisust poleks, jääks 120 miljonit alles. Samuti jääb arvestamata kaalustigma tervisemõju.

Läbi ajaloo on esteetiline ja moraalne norm eelnenud meditsiinilisele põhjendusele, mitte vastupidi. Tervisele rõhuvad argumendid põhinevad ekslikel eeldustel, et kõrgem kehakaal põhjustab alati halvemat tervist, pikaajaline kaalulangus on laialdaselt saavutatav ja soovitatav ning kaalu langetamine parandab järjepidevalt tervisenäitajaid. Reaalsus on nüansirikkam, „normaalne” kehakaal ei ole universaalne vastus terviseprobleemidele ja selle saavutamine ei käi kõigi jaoks sama valemi järgi ega ole lihtsalt tahtejõu küsimus.

„Normaalne” kehakaal ei ole universaalne vastus terviseprobleemidele ja selle saavutamine ei käi kõigi jaoks sama valemi järgi ega ole lihtsalt tahtejõu küsimus.

Paks võid sa ju olla, aga mitte liiga paks

Muidugi ei ole kõik suuremas kehas elavad inimesed vagurate lammaste kombel end mõnitada lasknud. Kehapositiivsuse liikumine kasvas välja 60.–70. aastatel alguse saanud paksuaktivismist (ingl fat liberation), mis kujutas endast esialgu marginaliseeritud kehade radikaalset aktsepteerimist, eesmärgiks näidata, et kaal ei tohiks määrata, kas inimene väärib ühiskonnas õiglast, lugupidavat ja väärikat kohtlemist. Algselt polnud sel mingit pistmist pehmete väärtustega, nagu ilu või enesearmastus, mille egiidi all kehapositiivsus praegu purjetab. Pehmetes väärtustes pole iseenesest ju midagi halba, ainult et need õõnestavad liikumise algset radikaalse sotsiaalse ja poliitilise võrdsuse eesmärki, teenivad kapitalismi (salenemispropaganda taga on alati moel või teisel kellegi ärihuvid) ega paranda ebavõrdsust taastootvaid institutsioone ja poliitikaid. Seetõttu marginaliseerib liikumine lõppkokkuvõttes veelgi neid kehasid, mille õigluse ja aktsepteerimise eest see esialgu seisis.10

Tõepoolest, kehapositiivsuse mõiste on täiega kaaperdatud. Kui ma umbes nelja aasta eest endale esimest kodulehte tegin, otsisin pildipangast märksõnaga „kehapositiivsus” illustreerivat fotot. Valik oli kesine ja koosnes pigem saledatest naistest – ehk tõesti mitte päris nii kõhnadest, kui oleme harjunud ajakirjades nägema. Lõpuks suutsin ühe siiski välja valida – pilt viiest paljast pepust, pärit kehapositiivsuse kampaaniast. Lehe valmis saanud, näitasin seda oma lastele ning toona seitsmene tütar küsis, et miks pildil ainult saledad kehad on. Nähtavasti oli minu maast-madalast aetud jutt kehade mitmekesisuse austamisest ja normaalseks pidamisest vilja kandnud, aga minu enda skaala tarbitava meedia tulemusel paigast nihkunud. Täiesti keskmise kehaga naised peavad tegema kampaaniat, et neid normaalseks peetaks. Paistab tõesti, et internetil on ka taluvuslävi – mingi piirini on tolerantsemate jaoks meist suuremad kehad veel aktsepteeritavad, aga siis saabub kultuuriline teetõke, millest edasi on paks olemine ikkagi ebamoraalne, ebatervislik ja ühiskonnale koormav.

Keegi pole enam paks, jäänud on vaid vaesed

Praeguseks on olukord kehapositiivsuse rindel veelgi nukram kui mõne aasta eest. Üks fitness-suunamudija, kes juhuslikult ka ise „kaalu langetavaid” toidulisandeid müüb ehk on inimeste rahulolematusest oma äri teinud, ütles GLP-1 saabumise kohta, et kehapositiivsus oligi alati pelk lohutusauhind.11 Paljud endised positivistid võtsid pikemalt mõtlemata vastu võimaluse saledaks hakata. Sest tõesti, kes tahaks tänapäeva ühiskonnas paks olla, kui valida antakse? Ega seda pastat enam tuubi tagasi ei topi ja suures plaanis pole see ka vajalik, sest arusaadavalt on ravimid toonud märgilise pöörde paljude inimeste eludesse, kes on aastaid oma keha ja söömiskäitumise pärast ängi tundnud. Küll aga tuleb tegeleda veelgi valusamalt lõikava sotsiaalse ebavõrdsusega.

Muide, ka kaalulangetusravimite tarvitamist seostatakse söömishäire süvenemisriskiga.

Ozempicu ühe kuu varu maksab praegu ligi 90 eurot, Mounjaro sõltuvalt annusest 180–430 eurot. Kuna püsivaks tulemuseks ei piisa vaid kuurist ning Tervisekassa kaalulangetusravimeid ei kompenseeri, eeldab nende tarvitamine majanduslikku kindlustatust. Niisiis jagunevad paksud inimesed paratamatult kahte sotsiaalsesse klassi: nendeks, kes saavad lubada endale ravimite abiga kaalu langetamist ja hoidmist, ning nendeks, kes peavad jääma kehapositiivsuse uppuvale laevale või konventsionaalsete meetoditega edasi pingutama. Viimaste jaoks ei pruugi see tähendada lihtsalt samamoodi edasi elamist. Nähes enda ümber salenevaid inimesi ning ühiskonna reaktsioone, võib niigi habras enesehinnang korraliku põntsu saada ja soovist toore tahtejõu toel salenejate klubiga liituda kujuneb hõlpsasti söömishäire, potentsiaalselt teiste kaasuvate vaimse tervise probleemidega. Muide, ka kaalulangetusravimite tarvitamist seostatakse söömishäire süvenemisriskiga.12

Seejuures on irooniline, et rasvunute osakaal on toidu- ja elustiilivalikute piirangute tõttu suurem just madalama sissetulekuga inimeste seas, samas kui ravimitarvitajate osakaal kasvab korrelatsioonis sissetulekuga. Taani uuringu kohaselt oli madalaima sissetulekuga kvartiilis inimeste seas rasvumine kaks korda sagedasem, aga retsept osteti välja peaaegu kolm korda harvemini kui kõrgeimas kvartiilis. Märkimisväärne on seegi, et kõige järsem oli kasv kõrgeima sissetulekuga naiste seas.13 Kuivõrd Taanis on kaalulangetusravimid osaliselt hüvitatavad ja sotsiaalne kindlustatus võrdsem, võib arvata, et Eestis on käärid veel suuremad.

Räägiks elukvaliteedist – päriselt

Kehakaalu ümber on nii palju teisi aspekte, mis, kui korraks silmaklapid peast ära võtta, on hea elu elamise seisukohast võrratult palju olulisemad. Näiteks ligipääs kvaliteetsele toidule, vaimse tervise toele ja arstiabile. Sotsiaalne võrgustik, suhted lähedastega ja võimalus tegeleda eneseteostusega ning olla aktsepteeritud – ja seda kõike sõltumata sellest, kui suures kehas elatakse. Kuidagi oleme suutnud ühe aspekti niivõrd suureks puhuda, et see kaaperdab fookuse, raiskab nii indiviidi, tervishoiusüsteemi kui ka teaduse raha ja aega ning tekitab meeletult ebatervislikku stressi ja pingeid inimeste sisemaailmas, omavahelistes suhetes ja ühiskonnas tervikuna. Võib ju olla, et oleme ühe esteetiliste, moraalsete, kultuuriliste ja religioossete sugemetega teema nii üles puhunud, et päris kasu sünniks hoopis sellest, kui kõik grammi võrra rahulikumaks tõmbaksime ja püüaksime fookust kalibreerida. Ketserlik mõte ühelt toitumisspetsialistilt, aga leian, et minu erialased teemad võiks üldsuse jaoks vähem olulised olla.

Kaisa Kopliste on toitumisnõustaja, ajaloolane ja antropoloogia magistrant, kes püüab päästa, mis päästa annab.

Campos-Vazquez, R. M.; Gonzalez, E. 2020. Obesity and hiring discrimination. – Economics & Human Biology, nr 37. ︎

Mukhopadhyay, S. 2021. Do employers discriminate against obese employees? Evidence from individuals who are simultaneously self-employed and working for an employer. – Economics & Human Biology, nr 42. ︎

Kasutan termineid „normaalkaaluline” ja „ülekaaluline” vaid viidatavast kirjandusest lähtuvalt. Kehamassiindeksile tuginevad kategooriad on arbitraarsed ning inimeste lahterdamine nende järgi on äärmiselt stigmatiseeriv. Üldiselt prevaleerib üha enam seisukoht, et KMI kasutamine terviseparameetrina on ebaeetiline ja põhjendamatu. ︎

Phelan, S. M. et al. 2015. Impact of weight bias and stigma on quality of care and outcomes for patients with obesity. – Obesity Reviews, nr 16 (4), lk 319–326.Huizinga, M. M. et al. 2009. Physician respect for patients with obesity. – Journal of General Internal Medicine, nr 24 (11), lk 1236–1239. ︎

Strings, S. 2019. Fearing the Black Body: The Racial Origins of Fat Phobia. NYU Press. ︎

Flemyng, M. 1760. A Discourse on the Nature, Causes, and Cure of Corpulency. Illustrated by a Remarkable Case, Read before the Royal Society, November 1757. L. Davis & C. Reymers. ︎

Zhang, H. Y. et al. 2021. Case Report: Disseminated Cysticercosis due to Intentional Ingestion of Parasitic Worm Eggs for Weight Loss. – The American Journal of Tropical Medicine and Hygiene, nr 106 (2), lk 710–713. ︎

Rhodes, M. 2024. History of Thin: The Changing Meaning of Thinness in the Modern World. – Dig: A History Podcast. ︎

Saavaste, J. et al. 2026. Economic cost of excess body weight among adults in Estonia. – Central European Journal of Public Health, nr 34 (2), lk 72–79. ︎

Frazier, C.; Mehdi, N. 2021. Forgetting Fatness: The Violent Co-optation of the Body Positivity Movement. – Debates in Aesthetics, nr 16 (1), lk 13–28. ︎

Matthews, M. 2026. How Ozempic Exposed the Big Body Positivity Lie. – Legion Athletics. ︎

Peiper, N. C. et al. 2026. Use and Misuse of GLP-1 Receptor Agonists Among People With Eating Disorders. – JAMA Psychiatry, nr 83 (8), lk 880–882. ︎

Hasselbalch, R. B. et al. 2025. Association between socioeconomic factors and semaglutide use for weight loss: a population-based cross-sectional study in Denmark. – The Lancet Regional Health – Europe, nr 56. ︎

The post Paks olla või mitte olla appeared first on Müürileht.