Raport: Rangemad karistused ei vähenda lähisuhtevägivalla levikut
Arenguseire Keskuse ekspert ja lähisuhtevägivalla uurimissuuna juht Kaupo Koppel tõi teadusuuringutele tuginedes välja, et süüdimõistmine ega pikem karistus lähisuhtevägivalla eest ei vähenda märkimisväärselt vägivalla kordumise tõenäosust. „Kriminaalmenetluse alustamisel võib küll olla teatav heidutav mõju, kuid rahvusvaheline praktika rõhutab üha enam vajadust tegeleda eelkõige vägivalla ennetamisega ning tõhusamaks peetakse eelkõige vägivalla toimepanijate käitumise mõjutamist,“ selgitas Koppel.
Arenguseire Keskus toob värskes lühiraportis välja, et vägivallast loobumist toetavaid programme on Eestis vähe ning nende maht on viimastel aastatel kahanenud. 2026. aastal on Eestis üks riiklik vägivallast loobumist toetav teenus ning lisaks tegutseb mitu väiksema mahuga eraalgatuslikku programmi.
Programmidesse jõutakse enamasti kohustusliku suunamise kaudu ning omal algatusel abi otsijate osakaal on marginaalne. Isikliku motivatsiooni puudumine vähendab aga programmides osalemise oodatavat mõju veelgi.
„Meie probleemiks on ka olemasolevate programmide mõju puudulik hindamine. Enamasti mõõdetakse programmis osalemist ja mõnel juhul küsitakse osalejate endi hinnanguid programmi kasulikkuse kohta. Samas ei hinnata vägivalla toimepanijate käitumist ja vägivalla kordumist pärast programmi lõppu ega ohvrite tajutud turvalisust,“ ütles Koppel.
Arenguseire Keskuse läbiviidud küsitluse tulemused näitasid, et 40% Eesti elanikest peab lähisuhtevägivalla ennetamisel kõige tõhusamaks meetmeks rangemat karistamist ehk avalik arvamus toetab meedet, mis ei ole teadusuuringute põhjal tõhus.
Eesti elanikud toetavad ka vägivalla toimepanijatele abi pakkumist. Näiteks pidas ligi 90% vastanutest abi otsimist vastutuse võtmise märgiks ning üle 80% leidis, et korduva vägivalla korral peaks abiprogrammi läbimine olema kohustuslik. Vastanutest 75% leidis, et vägivalla toimepanijatele suunatud teenuseid peaks Eestis olema rohkem.
Vägivaldse käitumise muutumise võimalikkuse suhtes ollakse aga ettevaatlikumad. Käitumise muutmist pidas võimalikuks 66% elanikest, ent vaid 12% oli täielikult nõus väitega, et vägivaldset käitumist on võimalik abi korral muuta. Küsitlusest selgus ka, et lähisuhtevägivallaga kokku puutunud inimesed hindavad praegust abi pakkumise olukorda teistest kriitilisemalt.
Selge lõhe ilmnes aga abi pakkumise vajalikuks pidamise ja selle olemasolust teadlik olemise vahel. Kuigi üle 80% Eesti elanikest leiab, et toimepanijatele suunatud programme on vaja, on nende olemasolust teadlik vaid 43% ning kõigest 17% peab vastava abi leidmist lihtsaks. “Elanikkonna toetus sellistele teenustele on selgelt olemas, kuid märksa vähem ollakse veendunud, et abi on kättesaadav ning võimaldab toimepanijal oma käitumist muuta,” nentis Koppel.
Lühiraport “Vägivallast loobumist toetavad teenused ja Eesti elanike hoiakud” on osa Arenguseire Keskuse uurimissuunast “Lähisuhtevägivalla levik ja trendid Eestis”. Uurimissuuna eesmärk on tuvastada lähisuhtevägivalla muutuvaid mustreid ja abiotsimise trende Eestis, et hinnata selle pikaajalist mõju ning toetada tõhusamate sekkumiste kujundamist.
