Voldemar Lindström 28. IV 1933 – 6. X 2026

Suurema osa oma elust, peaaegu 35 aastat (1972–2006), töötas Voldemar Lindström Eesti Televisioonis. Ekraanil teda palju ei nähtud, aeg-ajalt esines ta vaid „Monitoris“, kus tutvustas uusi saateid ja vastas televaatajate kirjadele. Aga telemajas oli ta Volli, keda tundsid kõik. Teda on kutsutud ka maja lukuks, kellele võis alati loota, ja heas mõttes halliks kardinaliks, kes hoidis majas toimuval vaikselt, esile tükkimata, silma peal.

Tema CV on lühike: 1952. aastal lõpetas ta Tallinna 2. keskkooli ja 1957. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia ajakirjanduse eriharu, olles mitme ajakirjanike põlvkonna õpetaja Juhan Peegli esimese lennu kasvandik. Peegel sisendas oma õpilastesse arusaama, et ajakirjandus on osa rahvuskultuurist, ja Lindström pidas seda oma töös alati meeles.

Esimesed viisteist tööaastat möödusid tal juhatades ajalehe Noorte Hääl kooliosakonda, kus ta keskendus õppivate noortega seotule. Tema kõige viljakamad aastad olidki need, kus ta sai tegeleda laste ja noortega. Töötanud vahepeal paar kuud Õhtulehe toimetaja asetäitjana, võttis ta 1972. aastal vastu Eesti Televisiooni noorte- ja lastesaadete peatoimetaja ametikoha. See oli vahva aeg: ekraanile tulid „Mõmmi ja aabits“, „Hunt Kriimsilm“, ekraanile naasis Telepoiss. Algas noorte lauluvõistlus „Kaks takti ette“, Tiina Mägi käivitas „Kodulinna“, algasid koolinoorte võistlusmängud, „Kurss SW“, „Ahoi, poisid!“, „Kolm meest paadis koos koeraga“, „Küsi julgesti, kysy pois“, mis valmis Soome Yleisradioga koostöös, ja veel paljud toredad saated.

1976. aastal määrati Lindström ETV programmi peadirektoriks, kellena ta kureeris kogu programmi, aitas peatoimetajatel hoida kindlat joont ja tuli neile appi, kui ootamatud päevaülesanded nõudsid kiiret lahendust. Sellest ajast mäletavad teda kõik tollased teletöötajad, tema omakorda teadis kõiki neid, kaasa arvatud nende sünnipäevi. Ta toetas andekaid algajaid, nagu Urmas Ott ja Reet Oja, aga hoidis ka tagasi neid, kes läksid väga uljaks. Ajad olid teadagi keerulised, uus venestamislaine tõstis pead. Oli suur risk lubada eetrisse sellised saated, nagu Mati Talviku „Ainult üks miljon“, Rein Järliku „Viiekümnendad“, Mati Talviku, Märt Müüri ja Uno Maasika „Vaatevinkel“, Hagi Šeini, Rein Järliku ja Feliks Unduski „Mõtleme veel“ ja tol hetkel paljusid vaatajaid ehmatanud „ÖÖ-TV“. Kõik need saated olid olulised verstapostid teel laulva revolutsioonini.

1990. aastatel töötas Lindström mitmetel programmi ja tootmisega seotud ametikohtadel. Põhitöö kõrvalt pani ta 1993. aastal aluse ETV ajaloomuuseumile, mille loomisele oli ta keskendunud juba aastaid varem. 1999. aastast sai muuseumis toimetamisest tema põhitöö. Pole palju öelda, et Volli eestvedamisel on kogutud arvestatav hulk televisiooni sünni ja loominguga seotud materjali, mälestusi, fotosid ja kirju, kostüüme, lastesaadete tegelaskujusid; vanaraualattu sattumisest on päästetud ammu unustatud, kuid TV arengus märgilist teletehnikat ja muudki, mis kõik ootavad väärilist kohta uue telemaja muuseumis. Voldemar Lindströmi ja Irene Lääne mõtte ja koostööna läks ETV 40. tegevusaasta eel ja järel eetrisse teleajaloo intervjuusari „Meenutavad“.

Lindström oli viljakas kirjamees ja parasjagu põikpäine: kui kord midagi pähe võttis, siis sellest ta ei loobunud ja ümber ei mõelnud. Sel põhjusel kirjastas ta ise ka enamiku oma raamatutest. 1995. aastal ilmus tema koostatud „Eesti Televisioon. Arvud, faktid, sündmused“, 2003. aastal „Toomas. Täpsemalt Heino Mikkinist Toomas Ubani“, 2005 ilmus „Fred esimene ja tema 9 kirja“ Fred Olbreist (1893–1972), kaitseväe kolonelist, kellest sai 1934. aastal Riigi Ringhäälingu juhataja. Aastal 2009 ilmus „Õukonnata kuningas –intervjuukuningas“ Urmas Otist ja 2010 „Matk telemaailma“. Palju energiat pühendas Lindström Valdo Pandi pärandi hoidmisele: ilmusid fragmentaarium „Kas mäletad?“ (2001) ja „Elu kui mäng. Mikrofoni, süsta, süstlaga, süstlata“ (2018).

1993. aastal asutati televisiooni loomingulised preemiad, mida hakati kutsuma Vollideks. Esimese au-Volli sai Lindström ise.

Eesti Ajakirjanike Liitu astus ta 1960. aastal, 1975. aastal sai temast Eesti NSV teeneline ajakirjanik, 2015. aastast oli ta Eesti Ajakirjanike Liidu auliige, 2004. aastal pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Volli võis olla jäik ja jäärapäine, aga ta võis olla ka mõnusalt muhe. Kui temalt ühel sünnipäeval küsiti, kuidas ta end kõrges eas tunneb, vastas ta Juhan Peegli kombel muigamisi: „Ei oska öelda, pole kogemust. Pole kunagi enne nii vana olnud …“ Küllap vastaks ta naerusuisena nüüdki nii, kui küsida, kuidas seal pilve peal ka on.

Voldemar Lindströmi jäävad tänuga mäletama tema kolleegid ja kaasteelised.

Eesti Ajakirjanike Liit

Eesti Rahvusringhääling

The post Voldemar Lindström 28. IV 1933 – 6. X 2026 appeared first on Sirp.