Kes on oma, kes võõras
Võõraste saabumise ja võõrvõimu kindlustamisega kaasnes põllumajanduse, infrastruktuuri ja kaubanduse väljaarendamine. Hakati rajama kirikuid, kloostreid ja linnuseid, kujunesid linnad ja mitmesugused asustuskeskused, tekkisid kaubandusteed. Selle käigus lülitati Eesti alad ühtsesse Euroopa kaubandusvõrku ja Hansa Liitu ning siia hakkasid saabuma ka kultuurtaimed, mille kohta juba antiikajast teati, et need on taimed, mis looduses ei kasva.
Saabujate hulgas olid uued söögi-, ravim-, maitse- ja ilutaimed. Kloostritest sai alguse ravimtaimede kasvatamine aedades, apteekide arenguga rajasid ravimtaimeaedu ka apteekrid. XVII sajandi algul loodi esimesed puukoolid, taimede kasvatamine laienes, sellest sai äri. Nii kujunesid linnakodanike (hiljem gildide), kloostri-, apteegi-, mõisa- ja pastoraadiaiad. See kõik kiirendas võõrtaimede sissetoomist, mille alguseks võib pidada XIV sajandit, mil arenes ulatuslik taimede introduktsioon (kohati arheobotaanilistel andmetel).1
Taimi eristati nende kasulikkuse (söödav, ravimtaim, mürgine) ja kasvatamisviiside (metsik, aia- või põllutaim) järgi. Selle alusel tehtigi XVIII sajandi viimase veerandi ülevaadetes vahet: looduslikud olid metsikult kasvavad taimed.
Taimede jagunemine teaduslikus mõttes kodumaisteks (pärismaisteks) ja võõramaisteks (eksootilisteks või introdutseeritavateks) kujunes välja XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses vastavalt botaanika, ökoloogia ja biogeograafia arengule.
Esimesed XIV sajandil sisse toodud puud olid viljapuud, eelkõige kodustatud õunapuud. Läks aega, enne kui siia jõudsid ilupuud: alles XVII sajandist on teada harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum) ja lääne pärn (Tilia × europaea).
XIX sajandi lõpuks oli sisse toodud tuhandeid võõrtaimi koos tarbetaimede, s.o viljapuude ja marjapõõsaste ning ilutaimesortidega.
Looduslikud puud-põõsad, omad või võõrad?
Millised taimed on meie alal looduslikud? Osaliselt tekkis selle kohta teadmine XVII sajandi lõpus, sajandivahetuseks oli valminud ka esimene Eestimaa provintsi ülevaade, mis siiski trükis ei ilmunud. 1940. aastaks oli looduses kasvavaid puittaimi inventeeritud üsna palju ja teadmised neist ulatuslikud. Kuid ka meil looduslikult kasvavate taimede eksemplarid võivad osutuda sissetooduteks, sest taimi on harva levitatud nende looduslikest kasvukohtadest.
Looduslik harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) on meil suhteliselt väikese levikuga. Seda marja- ja ravimpõõsast leidus aga mõisaaedades või -parkides juba Rootsi ajal ja sealt on see lindude abil uuesti loodusesse sattunud. Huvitav käekäik on harilikul kikkapuul (Euonymus europaeus), mida leidub lokaalselt Kagu-Eestis, kusjuures looduslikud ja metsistunud leiukohad võivad olla läbisegi.2 Harilik luuderohi (Hedera helix)3, mis kasvab pärismaisena saartel, on seal küll kohati levinud oma looduslikest kasvukohtadest, kuid väga harva mandril. Sama võib öelda hariliku jugapuu (Taxus baccata) kohta, kuigi kunagi oli selle looduslik leiukoht ka Audru kandis.
Musta sõstra (Ribes nigrum) esmaleiukoht on Voka lähedal klindialuses peaaegu läbimatus metsas: „… leidsime palju mustsõstrapõõsaid, mille küpsed marjakobarad meid tõeliselt kosutasid …“ on Gottfried Albrecht Germann märkinud juba 1803. aasta suvel.4 Kuigi tegu on kodumaise sõstraliigiga, on kõik selle liigi isendid aedadesse sisse toodud eri sorti taimedena. Kuidas suhtuda kodumaiste liikide sissetoodud või aretatud ja poogitud sortidesse, mis on samal ajal nii võõr- kui ka looduslikud liigid? (Seemneline järelkasv on neil siiski algliigist.)
Neid kodumaiseid liike, mis on mujalt toodud isenditena laialdaselt levinud aiataimed, on rohkesti: sidrunpuju (Artemisia abrotanum), verev viirpuu (Cornus sanguinea), harilik tuhkpuu (Cotoneaster scandinavicus), harilik näsiniin (Daphne mezereum), pooppuu (Sorbus intermedia) jne. Seega ühest küljest on need omad, teisest jälle võõrad ja nende uuesti metsistumine on toimunud sissetoodud taimedest.
Kui võõrad on aga sissetoodud aed-õunapuu (Malus domestica) ja harilik pirnipuu (Pyrus communis), kui meil kasvavad looduslikult nende lähedased sugulased mets-õunapuu (Malus sylvestris) ja mets-pirnipuu (Pyrus pyraster)? Sissetoodud algmaterjalist on aretatud ka kohalikke viljapuusorte, mis on taas omamaised.
Viinist tulnud Polli mõisaaedniku pilk
Kirjutised taimedest olid XVIIIsajandi lõpuks ilmunud pastori ja kirjamehe, Põltsamaal (1805. aastast Paides) elanud August Wilhelm Hupeli ning Riias elanud loodusteadlase ja apteekri Jakob Benjamin Fischeri teostes. Nende andmed olid aga saadud informantide kaudu. Isiklikult oli oma reisidel Liivimaal ja Eestimaal teadmisi kogunud XVIII sajandi lõpuaastail Viinist tulnud Polli mõisa aednik Bartholt August Schmidt. Kesk-Euroopa aianduskultuuriliste teadmistega Schmidt tundis aiataimi. Tänu Polli mõisniku Otto Magnus von Dunteni rahalisele toetusele reisis Schmidt Riias ja selle ümbruses, jõudis välja Põhja-Eestisse, käis Tallinnas ja ilmselt ka Pärnus. Schmidt tundis Fischeri töid ja ehk teda ka isiklikult. Ta kirjeldas laialdaselt siinseid iluaianduslikke olusid ning avaldas eraldi sissetoodud (70 liiki, lisaks sordid) ja looduslike (70 liiki) puittaimede nimestiku.5 Jääb siiski selgusetuks, kas ta pidas silmas ainult Liivimaad või seda koos Eestimaa provintsiga. Tema looduslike puittaimede nimestik hõlmab teatud mööndustega praegugi meile tuntuid taimi.
Schmidt nimetab looduslikuna sissetoodud aed-õunapuud, sagedasti leitavat harilikku ligustrit (Ligustrum vulgare), mis pole looduslik Lätis ja Leeduski, punast sõstart (Ribes rubrum) ja karusmarja (R. uva–crispa), mis võisid olla metsistunud, ning isegi magusat kirsipuud (Prunus avium), kuigi liik on meil külmahell. Schmidti nimekirjas leidus ka harilik luuderohi, seega pidi tal olema informatsiooni Saaremaa leiukohtadest. Looduslikuks on loetud ka harilik jugapuu ja harilik kikkapuu, esimest võidi tunda Saaremaalt aga vaevalt Schmidt teise leiukohti Kagu-Eestis teadis, küll võis mõlema omi tunda Lätis. Nii looduslike kui ka sissetoodute nimekirjas on Schmidtil must leeder (Saaremaal, teada Huppelil 1777). Liik on siiski sisse toodud ja metsistunud ning ekslikult loetud areaali kaardil isoleeritud kasvukohaks. Seega loeti Schmidti töös mitmed sissetoodud puud ja põõsad looduslikeks mitmesugustel põhjustel, ehkki need seda ei olnud.
Kokkuvõtteks
Eesti looduslikud puittaimed on need, mille puhul see pisike maalapp oma riigipiiridega jääb nende loodusliku areaali piiresse. Siin haruldaste puittaimede areaal võib aga hõlmata miljoneid ruutkilomeetreid kogu Euroopas Atlandi ookeanist Uuraliteni. Seega on paljud riigid ja rahvad samas areaalis tundma õppinud samu puittaimi, neil on puittaimedest teadmine oma rahvuskeeltes. Teaduslik taksonoomia on olnud pidevas muutuses.
Kes on võõras, kes oma, oleneb riigist ja selle piiridest, mis ajaloo jooksul on korduvalt muutunud. Aastasadu siin kasvatatavad võõrpuud ja põõsadki on saanud omaks ja tavaliseks, võõraks oskavad neid pidada loodusharitlased, ehkki nemadki seda ringi liikudes vaevalt teadvustavad. Metsistuvad võõrpuittaimed tunnevad kohati end siin väga hästi ja on muutunud mõnikord invasiivsekski. Nad moodustavad iseseisvaid kooslusi, tõrjudes välja meie looduslikke kooslusi. Harva on näha segakooslusi, kus ajalooliselt kodumaised ja sissetoodud liigid omavahel klapivad, aga ökosüsteemid võivad olla ka ülemineku faasis. Ainuliikide kooslusi loovad meil ka kodumaised liigid, sest see ongi paljudele liikidele omane.
Olles paljude aastate jooksul rohkesti inventeerinud linnade, eelkõige Tallinna haljastust ning kunagisi mõisaparke ja puiesteid, kalmistuparke, liigirikkaid aiakooslusi, olen seisukohal, et eriti linnakooslustes pole vaja omal ja võõral suurt vahet teha. Võõrpuittaimed on meile palju andnud, on arendanud meie ilumeelt, leidnud kasutust ravimtaimedena, rikastanud siinsete lindude toiduvalikut, looduskultuuri, teadust, sidunud meid baltisakslaste ja riigisakslastest aednike, apteekrite, metsameeste ja huviliste haritlastega. Just linnades on võõrpuud ja põõsad juba XVII sajandist kodunenud, nad klapivad kokku meie looduslike liikidega ja suurendavad looduslikku mitmekesisust. Võõrpärnad on puiesteedel isegi valdavad. Loodan, et see kirjutis aitab mõista, miks puittaimede maailmas ei olegi nii lihtne öelda, kes on oma või kes võõras.
1 Nii võttis 1961. aasta nõupidamisel Riia lähistel Salaspilsi botaanikaaias oma introduktsioonialase uurimistöö kokku dendroloog Aleksei Paivel. Ettekanne andis ülevaate võõrpuude introdutseerimisest Eestisse alates XIV sajandist, dendrofloora liigilisest koostisest, huvitavamatest dendroloogilistest objektidest, väärtuslikumate vähe levinud võõrpuuliikide kasvust ja seisundist.
Aleksei Paivel, Baltimaade botaanikaaedade esindajate nõupidamine. Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised. Bioloogia 1961, 10(2), lk 160–161.
2 Heldur Sander, Kikkapuu Eestis: looduslikud ja metsistunud leiukohad läbisegi. – Eesti Loodus 2015, 66(10), lk 8–14.
3 Heldur Sander, Loodusharuldane luuderohi kliima muutustes. – Sirp 19. VI 2026.
4 Gottfried Albrecht Germann, Reis mööda Eestimaad, eeskätt botaanilise sisuga. Sooritanud härra professor Germann Tartust 1803. aasta suvel. – Akadeemia 2018, 30(6), lk 962–990.
5 August Schmidt, Schilderung, wie weit es mit der Pflanzenkunde bis jetzt in der gärtnerey der Liefländer gedeihen ist, von Herrn Schmidt zu Pollenhoff. Dr. J. J. Schmidt (toim), Botanisches Jahrbuch für Jedermann. Herold und Wahlstab, Lüneburg 1799.
The post Kes on oma, kes võõras appeared first on Sirp.
