„Rünnatakse!“ Ootamatud öised külalised panid pere mõtlema sellele, milleks keegi päriselt valmis pole
Oli 8. juuli öö kell 02.31, kui Jaana ärkas järsu kõrvetava valu peale. Esimese hooga ei saanud ta aru, mis toimub. Veel üks valus torge. Siis järgmine. Unesegasena silmi avades nägi ta midagi, mida magamistoas kohe kindlasti näha ei tahaks – nende tuba oli täis herilasi.
„Rünnatakse!“ hüüdis ta abikaasale.
Mees vaatas teda esialgu unise ja mõnevõrra arusaamatu pilguga. Ilmselt oli Jaana midagi unes näinud. Mõni hetk hiljem oli aga selge, et see polnud halb unenägu. Selleks ajaks oli Jaana saanud nõelata põske, kaela, õlga, peopessa ja jalasäärde. Veel veidram oli asjaolu, et temast vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel maganud abikaasa ei saanud ainsatki torget.
„Kõigepealt oli lihtsalt tohutu ehmatus. Sa ärkad keset ööd valu peale ega saa aru, mis toimub. Siis tuli hirm – ma polnud elus varem herilaselt ega mesilaselt nõelata saanud ja mul polnud aimugi, kuidas mu keha sellele reageerib,“ selgitas Jaana toimunut.
Ta võttis igaks juhuks ka allergiaravimit. Kui esmane ehmatus möödus, proovis ta uuesti magama jääda. Tundus, et öine seiklus sai sellega läbi. Paraku polnud see nii.
Hommikuks oli nägu paistes
Hommikul peeglisse vaadates oli selge, et organism reageeris nõelamistele tugevamalt, kui Jaana oli esialgu arvanud. Nägu oli märgatavalt paistes, nina kinni ja hingamine muutunud raskemaks.
Perearsti infoliinilt soovitati pöörduda erakorralise meditsiini osakonda. Jaanal õnnestus aga kiiresti ühendust saada ka oma perearstiga, kes kutsus ta kohe vastuvõtule. Allergilise reaktsiooni leevendamiseks vajas ta järgnevatel päevadel korduvalt ravi.
Tagasi vaadates ütleb Jaana, et just reaktsiooni järkjärguline süvenemine oli üks hirmutavamaid osi kogu loos.
„Kui midagi juhtub väga kiiresti, saad vähemalt aru, et nüüd on vaja tegutseda. Minul läks alguses justkui paremaks, aga hommikuks oli olukord hoopis tõsisem. Siis hakkad alles mõtlema, kui palju hullemaks see veel minna võib,“ ütles Jaana.
Samal ajal püüdis abikaasa lahendada mõistatust, kust herilased üldse magamistuppa said? Ta vaatas üle toa ja maja, kuid pesa ei leidnud. Kõige loogilisem tundus olevat, et putukad olid avatud aknast sisse lennanud.
Tasapisi muutus ehmatus looks, mida sai juba väikese muigega teistele rääkida. Kuni see kõik 12 päeva hiljem uuesti kordus.
Herilaste rünnaku teine vaatus
20. juuli öösel kell 01.27 ärkas Jaana taas valusate torgete peale. Jälle herilased, taas keset ööd ning taaskord ründasid nad ainult teda. Seekord sai ta kolm nõelamist selga ning organism reageeris kiiresti – nõelamiskohad paistetasid tugevalt üles.
„Esimene mõte oli vist, et see ei saa päriselt taas juhtuda. Mingil hetkel tundus kogu olukord juba peaaegu koomiline. Abikaasa magab kõrval täiesti puutumatuna ja mina olen teist korda herilaste sihtmärk,“ selgitas Jaana.
Üks oluline erinevus siiski oli. Pärast esimest juhtumit oli pere valmistunud võimaluseks, et midagi sarnast võib korduda. Kodus olid vajalikud allergiaravimid ja adrenaliini epipen ning seekord teati juba paremini, kuidas reageerida. Seda seetõttu, et peres on ka kaks alaealist last. Ning kui herilased pääsevad öösiti magamistuppa, võivad nad sama hästi sattuda ka laste juurde.
Viimase rünnaku järel võeti maja põhjalikult ette. Otsingud kandsid vilja pööningul, kus neile vaatas vastu suur, hinnanguliselt 30–40-sentimeetrise läbimõõduga herilasepesa. Miks herilased just kahel konkreetsel ööl Jaana magamistuppa sattusid ja miks mõlemal korral ainult tema nõelata sai, jäigi perele mõistatuseks.
Mõnele asjale hakkad mõtlema alles siis, kui midagi juhtub
Herilasepesa sai eemaldatud. Märksa keerulisem oli peast pühkida mõtet, mille kaks öist juhtumit sinna jätsid – kui kiiresti võib täiesti tavaline päev või öö võtta ootamatu pöörde.
„Meil on kaks last ja pärast seda hakkasime abikaasaga rääkima palju laiemalt. Mis oleks saanud, kui minu reaktsioon oleks olnud veel tugevam? Mis saab perest siis, kui ühega meist juhtub midagi päriselt tõsist? Kas me üldse teame, millised lepingud meil on ja millise kaitsega,“ küsis Jaana.
Nii jõudis pere üsna argise, kuid sageli edasi lükatud tegevuseni – koos vaadati üle oma elukindlustuse lepingud.
Swedbanki elukindlustuse valdkonnajuht Eleriin Reinmanni sõnul ongi elukindlustuse mõte eelkõige pere rahalise turvatunde hoidmine olukordades, mida keegi oma ellu planeerida ei saa ning ei taha. Kindlustuse vajadust tasub hinnata eriti siis, kui peres on lapsed, ühised rahalised kohustused või pere igapäevane toimetulek sõltub suuresti ühe või mõlema vanema sissetulekust. Kui juhtub kõige hullem, aitab elukindlustus surmajuhtumi järel tekkinud rahalist raskust kompenseerida.
Jaana jaoks on selle suve õppetund igatahes lihtne.
„Me kipume valmistuma asjadeks, mille juhtumist oskame ette kujutada – paneme ukse lukku, kinnitame autos turvavöö ja kontrollime enne reisi dokumente. Aga elus on terve hulk olukordi, mille peale ei tule enne, kui need päriselt juhtuvad. Mina ei oleks kindlasti arvanud, et ärkan ühe suve jooksul kaks korda selle peale, et herilased mind voodis ründavad.“
Nüüd teab ta vähemalt kahte asja: pööningut tasub aeg-ajalt kontrollida ning mõned olulised asjad on mõistlik läbi rääkida enne, kui elu ise selleks põhjuse annab.
The post „Rünnatakse!“ Ootamatud öised külalised panid pere mõtlema sellele, milleks keegi päriselt valmis pole appeared first on Swedbanki blogi.